Mina kui loodusturist

Koolis oli vaja kirjutada essee teemal "Mina kui loodusturist. Mõtlesin ka teiega seda jagada, sest see on tihedalt seotud loodusega ;)

Rääkides endast kui loodusturistist, pean alustama ajast umbes üheksa aastat tagasi. Juba väiksest peale olen käinud vanematega metsas marjul ja seenil. Kuigi pean mainima, et minu kasu nende korjamisest oli siiski üsna väike. Mina käisin pigem metsas ringi, otsisin mõnda lindu või jälgisin sipelgate liikumist. Umbes samal ajal hakkasin isa eeskujul tegelema fotograafiaga ning sealt tuli ka suurem huvi looduse vastu.

2007. aastal sain Looduse Aasta Foto võistlusel äramärgitud töö eest pääsme loodusfotolaagrisse Palupõhja looduskoolis. Palupõhjas korraldatakse looduslaagreid, linnulaagreid, kaselaagreid, käsitöölaagreid kui ka talguid. Põhimõtteks on tutvustada loodust eelkõige isikliku kogemuse ja loodustunnetuse kaudu. Sellest ajast alates käisin laagrites juba igal aastal. Pärast teist loodusfotolaagrit tekkis suurem huvi lindude vastu. Algul ei tundnud ma isegi kõige tavalisemaid liike, kuid nüüdseks on olukord muutunud. Aastaid on parimaks kingiks olnud järjekordne linnuraamat. Peale fotograafia õpetati laagrites ka seda, kuidas looduses käituda ning kuidas seal toime tulla. Oleme käinud nii matkamas kui paadiga sõitmas. Gümnaasiumi ajal käisin ka Tartu loodusmajas loodusgiidide ringis, kust sain teadmisi nii looduse, matkaradade kui ka matkade korraldamise kohta.

Fotograafia on avanud mu silmad ka kõige väiksemate olendite märkamiseks. Ikka ja jälle saab imestada, kuidas see kõik ometi nii täiuslikus harmoonias on loodud. Olen õppinud märkama nii kooskõlasid kui vastuolusid, mida looduses igal sammul võib kohata, kui ainult oskad vaadata. Fotograafia on õpetanud ka austust kõige elava vastu: inimene on metsas ainult selleks, et jälgida, loomade-lindude tavapärast elu ei tohi häirida. Tuleb silmas pidada, et pildistatava heaolu on alati tähtsam kui mistahes hea ja unikaalne foto. Kindlasti on loodusfotograafia õpetanud kannatlikkust: hea pildi saamine võib võtta palju aega. Pildistamisega tegelemine on suunanud üha uusi teadmisi otsima ühelt poolt looduse kohta ja teiselt poolt fotograafia, kompositsiooni, valgusekujundamise, pildistamistehnikate kohta. Kuna olen oma loodusfotode eest saanud juba üsna palju auhindu, annab see tunnistust, et olen õigel teel.

Mõned aastad tagasi, kui sain endale auto ning muutusin seetõttu liikumisel vanematest sõltumatuks, hakkasin käima erinevates lõkkekohtades ning matkaradadel. Minu jaoks on huvitav oma kodumaad tundma õppida ning kuna erinevaid matkaradu on üle Eesti väga palju, siis on see üks parimaid lahendusi. Kunagi tahaksin läbi käia kõik RMK matkarajad. Päris tihti olen end leidnud kohtadest, mille olemasolust polnud mul aimugi. Tihti on need kohad oma looduse ja vaadete poolest lummavalt kaunid. Kõige parem ongi uusi kohti avastada jalgsi või jalgrattaga, nii jääb aega märgata ja hetkes kohal olla. Eelistan looduses käia üksi või mõne hea sõbraga, et saaks omas tempos liikuda. Mõnikord on aga ka organiseeritud retked päris head, kuna sealt saab uusi teadmisi.

Kevadel lõpetasin Tartu Kutsehariduskeskuse rekreatsioonikorralduse erialal. Tänu sellele sain viibida praktikal Emajõe-Suursoo ja Kiidjärve looduskeskustes. Seal oma praktikat tehes sain käia loodusvahiga lõkkeplatse korrastamas ning kuulsin ka erinevaid jutte, kuidas inimesed looduses käituda võivad: ühed on korralikud ning viivad kõik prahi endaga kaasa, teised aga jätavad kõik platsidele ning võivad ka laudu ning toole lõhkuda. Samuti pole välistatud ka välikäimlast WC-paberi endaga kaasa võtmine. Olles ise olnud RMK matkaradadel nii loodusturisti rollis kui ka hooldaja ja koristaja rollis, olen veel enam hakanud mõtlema iseenda käitumise peale ning olen hakanud jälgima teiste inimeste käitumist looduses. Kuna ma ise olen looduses ausalt öeldes pailaps, siis leian end tihti mõtisklemas selle üle, miks inimesed loodust ei hoia? Miks nad lõhuvad teiste inimeste higi ja vaevaga loodud lõkkekohti, metsaonne, metsamaju? Milleks siis üldse metsa minna?

Minu arvates on väga oluline, et looduskeskused pakuvad eri pakette ja matku lasteaialastele ja kooliõpilastele. Minu jaoks on looduses käimine juba päris pisikesest peale olnud tavaline ja loomulik elu osa, aga paljude jaoks see nii ei ole. Praktikandina sain ka lastegruppide juhendamise kogemuse, viisin läbi jõuluprogramme Luke mõisas ja Vapramäe loodusmajas. Lastele on oluline nii looduses viibimisest positiivsete emotsioonide saamine kui ka märkamisoskuse ja keskkonnateadlikkuse arendamine.

Loodusretked on minu jaoks hobi, millega kirglikult tegelen, ja loodetavasti on sellega seotud ka minu tulevane töö. Oluline on ka see, et õpin pidevalt midagi juurde. Pean ennast hoolivaks ja keskkonnateadlikuks matkajaks ja soovin oma teadmisi ka teistele edasi anda. 

Põhja-Eesti: Tapa, Loobu, Palmse, Sagadi, Võsu, Viinistu, Pärispea, Loksa, Nõmmeveski, Loobu, Tapa

Suvel sai käidud 3-päevasel rattamatkal Põhja-Eestis Lahemaa rahvuspargi aladel. Mõte oli muidugi juba aastaid peas tiirelnud, kuid teostus oli veel puudu. Nüüd sai see siis tehtud. Aga alustame algusest...

Rong väljust Tartust umbes kell 5. Tapal olime järelikult 8 ajal. Paar üksikut inimest liikus tänavatel, kuid oli üsna vaikne. Aguses ei osanud õieti kusagipoole minema hakata, kuna pole Tapaga just sinasõber ega tea linnast suurt midagi, kuid õige varsti leidsime õige teeotsa siiski üles. Ilm oli täitsa hea: vihma ei sadanud ega olnud ka liiga tuuline ega kuum/külm.
Esimesed kilomeetrid Loobuni läksid väga kiiresti, kuna tee oli mäest alla ja üldiselt väga hea. Loobul suhtlesime ka esimese inimesega küsides teed edasiseks. Tema juhatas meid kõrvalist teed pidi Viitna suunas ning avastasime selle tee peal huvitava kose, mis muidu oleks arvatavasti nägemata jäänud...


Edasi viis tee Palmse mõisani. Kuna olin sealgi varem käinud, oli äratundmine olemas. Siiski on hea vanadesse paikadesse ikka uuesti ja uuesti minna, eriti kui sinna just tihti ei satu.
Alguses oli plaan minna pärast Palmset otse ööbimispaika Pärispeale, kuid kuna kaarti vaadates jäi Sagadi üpris lähedale, otsustasime selle väikese ringi siiski teha. Lõppkokkuvõttes oli see väike ring siiski üsna suur :D

Sagadi mõisa kõrval olev metsamuuseum, mis on vääääääga
põnev.

Sagadil olles jäi päevaseks marssruudiks veel umbes pool sellest, mis käinud olime, seega pidime edasi liikuma. Teele jäi veel Võsu, kus saime tutvuste kaudu ühte aeda kasutada, kus hernesuppi süüa saime. Aga midagi muud kui edasi... Väsimus hakkas tasapisi peale tulema, sest poleks oodanud nii suur kilometraaži. Lõpuks jõudsime siiski kohale, Pärispeale. Telkimisplatsil oli paar üksikut kohta veel vaba, seega saime endale kõige sobivama valida. Pärast telgi püstitamist läksime ümbruskohta uudistama.

Esimene õhtu Pärispeal

Hommikul tegime plaani, et teeme rahuliku päeva ning ei sõida nii palju. Seega sai lõpp-
punktiks valitud Nõmmeveski.
Teele jäi Loksa, kus inimesed tulid ise juurde ning küsisid igasuguseid küsimusi. Nii vahvad toredad inimesed elavad seal :) Kui sul on ratas ja suurem rattakott, oled kohe tähelepanu keskpunktis. Seega rääkis üks vanem onkel suhteliselt täpselt ja arusaadavalt, kuidas meie sihtpunkti kohale jõuda (tema arvates... ala... sõida niipalju otse, siis keera vasakule, sõida veel niipalju kui näed seda ja seejärel keera paremale) Jah, selline teejuhatamine jääb küll meelde... Aga siiski on inimesed sõbralikud ja abivalmid. Möödusime ka paarikümnepealsisest mootorrattagrupist, kes mälu järgi olid Saksamaalt. Nii hea on vilksata siin-seal välismaalasi... Paari tunni pärast olimegi kohal. Enne telkimisplatsile minekut käisime vaatasime ka Nõmmeveski üle. Teadsin paigast sellepärast, sest olin paar kuud tagasi oma rekreatsioonigrupiga seal käinud ning tundis siiski huvitav kant olema. Nonäed, kokkusattumused on toredad. Hiljem käisime sealt ka vett võtmas, kuna Nõmmeveskil on omamoodi huvitav veevõtukoht. Seda ei ole võimalik kirjeldada, tuleb ise käia ja uudistada.
Kuna päev oli veel poole peal, nautisime loodust, kohta ja ilma, mängisime malet ning tegime muid lollusi. Neil päevadel jäi aeg tõesti seisma, muremõtted olid pühitud... Olimegi vaid meie, rattad, loodus ja kohalikud inimesed...
Õhtuks tulid telkimisplatsile veel üks seltskond karavaniga. Omamoodi lahedad kujud, hommikul tuli üks neist meie juurde ja pakkus kohvi ja kommi.. :)

Ja oligi sujuvalt kolmas päev kätte jõudnud. Sõime hommikust ning pakkisime oma kodinad ratastele, jätsime ööbimiskaaslastega hüvasti ning retk jätkus. Esimesed 10-15 kilomeetrit kulgesid jälle väga kiiresti, nii nagu esimese päeva algus Tapalt Loobuni... Ja siis see lõpp...Sama tee Loobult Tapale. Oioi, kui raske see oli. Ma arvasin, et see tee ei saagi otsa. Tuul oli vastu, mäest oli enamus aega üles, jalad olid väsinud ning peas kummitas tõdemus, et veel niipalju kilomeetreid. Iga kilomeetri post, mis teele jäi, ei andnud üldse lootust kohale jõuda. Vahepeal surusin enda tahtmise üldse vaadata seda posti, kui see jälle minuni jõudis. Kuid... Lõpuks tuli Tapa silt ning olin ülimalt rahul. "Kõik, ongi tehtud, super!!!"
Rongini oli üksjagu palju aega, otsustasime minna sööma ning pärast otsida mõni koht, kus lihtsalt olla. Ka seegi aeg läks üllatavalt kiiresti ning rong oligi perroonil, mis viis meid tagasi Tartusse.
Kokku üle 160 km.

Ühesõnaga, kui on idee, mis tundub kahtlane, siis võta ennast kokku, informeeri ennast ümbritsevaga ning tee oma mõte teoks! Nüüd, praegu ja kohe!

Aasta 2017

Kuna aasta on lõpusirgel, mõtlesin hakata üles kirjutama järgmise aasta matku, retki, kohti, kuhu võiks ära käia ja külastatud saada. Proovin panna Tartust lähemal olevad kohad esimesteks ja kaugemad viimasteks, siis on teine kord hea vaadata ja linnukesi panna.

TARTUMAA
1. Viti matkarada ja vaatetorn - asub Tartumaal Elva külje all. Olen sealgi 2-3 korda käinud, proovin seekord käia lumisel ajal, kuid ei tea, kas siis veel lund on...

2. Alam-Pedja looduskaitseala ehk Palupõhja - mul on endal juba vaikselt halb.. olete vist isegi aru saanud, et sellest ma räägin iga nurga peal. Mida ma muud ikka öelda oskan, kui et see lihtsalt on kodu number 2 ning on jätnud sinna väga sügava jälje. Sealt ju nn loodusearmastus alguse sai...:)

3. Emajõe-Suursoo looduskaitseala - olin eelmisel aastal praktikal ning tean, et seal on imelühike matkarada, kuid kuna sinnakanti just iga päev ei satu, otsustasin ka selle kandi uuesti päevavalgele tuua. Lisaks loodusele on see väga tuntud kant paadigasõitjatele.

JÕGEVAMAA
4. Madisemägi ehk Kirna matkarada - Kirnal olen käinud küll paril korral, kuid Madisel ainult korra, siis seega võtan ennast kokku ja lähen uuesti sinna, kuna seegi koht on jätnud mulle väga suure huvi sinnapoole oma matkasaapad suunata. Lisaks huvitavale kooslusele ja maastikule, huvitab mind seal ka mahajäetud maja, kuhu sai omal ajal Umbusi lastena ennast kirja panna. Tahan vaadata, paljud seal pärast seda korda käinud on ning kas see maja ja külalisteraamat üldse alles on... :)

PÕLVAMAA
5. Taevaskoda, Kiidjärve ja Valgesoo õpperada - kuna need asetsevad suhteliselt kõrvuti, võib käia need ka ühe päevaga jutti. Sealne loodus on igal aastaajal ilus ning ei peagi vist rohkem midagi selgitama. Tean, et olen seal korduvalt ja korduvalt käinud, aga ega siis küll küllale liiga tee.

VÕRUMAA
6. Rõuge ürgoru matkarada - käisin seal paar päeva tagasi. Mitte just matkarajal, aga seal lähedal olevas uues vaatetornis. Seekordne tee viis tornini, samas võiks selle lühikese retke ka ette võtta ning vesioinaid näiteks kaeda. :)

7. Pähni - looduskeskus, loodusõpperada, metsaonn, metsaõpperada - palju vaatamist ühes kohas - peab lihtsalt minema ja vaatama, muud võimalust pole! :)

8. Paganamaa vaatetorn - väike sisemine soov on käia ka kõik Eesti vaatetornid läbi, et Eestit ikka kõrgemalt ka üle saaks vaadatud. Paganamaa nimi on nii kutsuv, et võtan selle reisi just 2017. aastal ette.

PÄRNUMAA
9. Riisa rabarada - Üks vähestest ratastooliga läbitav lauteerada. Ülikooli raames sai seal natuke ringi vaadatud, kuid kogupikkust ei jõudnud siiski käia.

10. Tolkuse raba -

11. Nigula raba -

To be continued...

Linnaelu

Teate, kui väga ma tahaksin praegu veeta ühte päeva... paar tundigi looduses? Ülikoolis käies jääb aega aina vähemaks ning peab veetma suurema osa ajast koduseinete vahel...
Käisin eile "Märka mind" lõpetamisel. See on Lõuna-Eesti suuremaid fotovõistlusi, kus olen saanud ka paar tunnustatud kohta. Sel aastal jäin aga piltidesaatmisega hilja peale ning tuli leppida tõsiasjaga, et ise olin rumal. Aga see selleks, eks järgmine aasta uuesti.
See-eest sain niisama nautida teiste ilusaid võidutöid, mis viisid mind omas mõttes looduse keskele. Märkimist said ka mu isa ja õe fotod. See oli nii hea tunne. Nagu oleks oma teatepulga edasi andnud (just väiksemale õele). Peavõidu töö oli muidugi klass omaette ning oma tunnustust väärt. Ma tean, et ta on ennegi ühe aasta peavõidu omale koju toonud, seega oli nimi teada :)
Korraldusliku poole pealt võiks öelda, et algus venitati nii pikaks, et ma mõtlesin, et see ei saagi läbi, aga kui fotovõistluse meenutused (10 aasta juubel) ja muud seonduvad tegevused ära said tehtud, sujus asi juba libedamalt.

Peep Looritsa võidupilt "Saarmas udus"

Teine kord Kirnal

Teist korda Kirnal käisin iseseisvalt. Tegelikult tuli see mõte sinna minna väga kiiresti. Sõber tuli Tartu ja tahtis midagi teha ning siis tuligi mõte sinna minna. Mulle meeldivad sellised sõbrad/tuttavad, kellega saab nii minna ja käia, sest paljud kas ei viitsi või ei ole huvitatudki, et veeta looduses paargi tundi ja käia paar kilomeetrit JALA.
Mõte tuli üsna hilja, seega ma teadsin, kui pikk see umbes oli ja kaua võiks aega minna - jäime pimeda peale. Aga pole üldse hullu, nii ongi põnevam. Seekord õnnestus seal palju linnuliike kohata. Küll oli seal paar sinikael-parti, puukoristaja, tutkaid, sinitihaseid, laulurästaid ning taamal sookurg oma lauluga. Sealne ringiliikumine oli muidugi omaette ooper, kuna oli suhteliselt vesine ja mul küll matkasaapad, mis vett läbi ei lase, aga... Minu mäletamist mööda mu jalad küll kuivale ei jäänud.. :D

Palupõhja nn rebaste rets

Mul oli ülikoolis kohustuslik ekskursioon Alam-Pedja looduskaitsealale, Palupõhja. Esimene mõte oli: "Jeeeeee, Palupõhja!" Ja kui teada sain, et see on sel ajal, kui minu Soomereis, siis muutusin küll ikka väga kurvaks. Mõlemad olid ju nii vahvad ettevõtmised.... Aga siiski sain nii organiseerida, et jõudsin mõlemasse kohta.
Kogunesime siis EMÜ parklasse, kust pidime koos liikuma hakkama. Paljud ei tulnud niisama lampi ja ega me neid ei oodanud ka väga kaua. Jõudsime siis lõpuks Selli-Sillaotsa matkarajale. Alustasime jällegi Sillaotsalt. Ma ei saa aru, miks, aga mina olen juba paar viimast korda just sealtpoolt alustanud... Võib-olla on asi ka inimestes, kuna tavainimesed pargivad just Sillale, kuna see on maanteele lähemal. Igatahes... Räätsamatk. Alguses kõndisime pika maa maha niisama. Rada teades ma teadsin, kus miski asi asub ja päris viimase tee peal tornini ma juba endale sisendasin, et nüüd on vist aeg räätsad jalga panna. Nii see oligi. Viimase laudtee jupi tornini käisime räätsadega. Ma polnudki varem seal nii rada läbinud ning oli omamoodi huvitav. Kui umbes pool maad oli käidud, ütlesin ma endale, et ma lähen ja ostan ka omale räätsad, sest tõesti oli nendega hea rabas käia. Ma olengi vist ainult kord või kaks niiviisi liigelnud, kuid ka esimesel korral tundus asi huvitav.

Tornis tegime väikese lõunapausi. Rääkisime juttu ja täitsime viimased lüngad "rababingost". See on mäng, kus on antud küsimused ning osalejad peavad õige vastuse antud küsimuse juurde kirjutama. Küsimused on paigutatud paberile nii nagu päris bingoski. Kõigepealt tuleb lahendada nurgad, siis mõne rea ja seejärel kogu väli. Meie leppisime kokku nii, et need, kes ühe autoga tulid, moodustasid ühe võistkonna. Minu kaaslaseks oli Tõnu. (Teised olid 4-liikmelised) :D Aga polnud midagi. Tornis andsin siis minagi oma lehe üle kontrollida ning selgus, et meil oli üldse kõige rohkem õigeid vastuseid, aga kuna teine tiim ütles enne "bingo", said nemad auhinna. Ega mina sellest nagunii hoolinud... :)

Seejärel liikusime tagasi autode juurde ning seejärel juba Palupõhja.
Seal tegime ka teise mängu. Mängiti tahvelarvutitega, kus oli sealne kaart erinevate punktidega. Võistlejad pidid minema teatud punkti juurde ning seejärel avanes küsimus, millele pidi õigesti vastama. Iga küsimus andis erinev arv punkte. Aega anti 90 minutit ja võitis see, kes sai 100 punkti. Võistkonnad tehti samasugused ning meie saime 63 (võideti 105 punktiga).
Nägin muidugi ka Robertit (looduskooli juhataja/vastutaja), mis oli väga meeldiv. Oli ju ka ajakavas kirjas, et ta peab loengut, aga ei... Tehti vingerpussi ning hoopis tulid teised loodusturismitudengid ning läks mölluks. Väga detailselt ei hakka seda kirjeldama, aga mina olin ausalt öeldes kurb. Peaaegu oleksin pidanud peo pärast Soome minemata jätma, kuna oli ju tegemist kohustusliku väljasõiduga. Aga siiski muutus tuju rõõmsamaks, kuna seltskond ja tegevused olid lahedad ning olin ju ka organiseerinud nii, et saaks varem ära tulla.

Seega oli üks huvitav ja meeldejääv päev nn oma teises kodus - Alam-Pedja looduskaitsealal. :)

Taevaskoda ja Meenikunno

Kuna väljas on ilus värviline, mõtlesin minna loomulikult loodusesse. Seekord siis Taevaskotta, kuna polnud seal ammu käinud. Kohale jõudes üllatusin, sest rajale olid korralikud piirded tehtud ning ka trepid olid uued pandud vanade peale. Muidugi on seal veel kitsaskohti, aga mulle selline lahendus juba sobis.
Sain uut infot ka sealsetest muistenditest. Kunagi polnud nendele tähelepanu pööranud, kuid nüüd küll. Taevaskojas on näiteks salakuulajakivi, mis enne olnud salakuulajast inimene, kes kuulas valvurite salajutte pealt. Salakuulajat nähes, tõmbas valvur mürginoole kuulaja suunas ning seejärel muutunud ta kiviks. Samuti oli seal infot vesipapi ning jäälinnu kohta. Olen isegi mõlemat seal näinud.

Muidugi on see kant tuntud "Viimse reliikvia" võttepaigana. Näiteks Gabrieli mänd: Väikse Taevaskoja kalju peal haaras Ivo Schenkenberg Gabrieli pistoda, sõnades "Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni on ainult natuke kallim kui teine", ning lõi selle talle selga. Sulased viskasid Gabrieli vette, öeldes: "Kohe näha, et vanad sõbrad." Gabrieli jõkkeviskamist harjutati nukuga, kuid Gabrieli tegelast mänginud näitleja oli nõus, et teda päriselt visataks. Pärast vettekukkumist pidi ujuma teiselepoole kallast, kus ootas teda tasuks ja rohuks külmetuse vastu pudel sildiga "Stolitšnaja vodka" (Pealinna viin). Vene mehele oli see pudelitäis paras mõõt. Näitleja ise tahtis stseeni korrata, kuid seda ei , kuna kaks pudelit viina olnuks isegi vene mehele liiast - filmivõtted oleksid seisma jäänud.

Pärast Taevaskoda suundusin Meenikunnosse. Mõtlesin küll minna päris Lõuna-Eestisse täitsa piiri lähedale, aga kuna päevad on juba lühemad, otsustasin Meenikunno kasuks. Olen seal kaks korda käinud, kuid mitte kunagi Päikeseloojangu metsamajas, mida saab raha eest rentida.

Tõsiselt lahe ja äge maja ning vaade. Pärast majaga tutvumist väike jalutuskäik rabajärvele ning siis edasi mööda ratastooliga sõidetavat laudteed. Raja kohta niipalju, et lautee kohta pole midagi halba sõna öelda, aga kuidas ratastooliga saepurupinnasega mäest üles saada, see on omaette küsimus.

Kuna oli suhteliselt sombune ilm, polnud ka eriti "wow" efekti. Sinna peab minema ikka päikselise ilmaga.












Vot selline tore päev looduses, mõtted koolist ja teistest muredest kaugel-kaugel :) ;) :P

Järgnevad loodusfotolaagrid Palupõhjas

Teises laagris olin juba võimsama varustusega: väikse Nikoni seebika ning statiiviga. Lihtsalt mainin 2007. aasta parim statiiv. :) Tol korral oli juhendajaks Sven Zacek. Temastki polnud ma suurt midagi kuulnud, võib-olla rohkem kui Jaanusest. Sel korral kukkus vist keegi teine vette :D Mäletan, et käisime luhal ning minagi sain huvitavaid pilte õhumullidest.

Sven Zaceki juhendatud laagris tehtud pilt 

Enne kolmandat laagrit mõtlesin, et ahh, mis siis ikka, ostab peegelkaamera ära. Mõeldud tehtud. Ostsin see kord ka teleobjektiivi ning välgu. Laagrisse minnes oli teistelgi "woow" effekt. Laagrist ennast ei mäleta midagi. Ju me käisime kuskil Palupõhja ümbruses, äkki Helmi poole liikudes. (Helmi elab Palupõhjast veel edasi, elab põliselanikuna seal). Hemi tegi meile esimestes laagrites muidugi ka süüa. Viimastes on kõik laagrilised käed külge pannud ning oleme hakkama saanud :)

Paar aastat tagasi käisime Kirna õpperajal. See oli mulle midagi uut, kuna polnud sealgi käinud. Minu üllatuseks oli rada väga uhke - ikkagi eurovärk. Ma ütlen, et seal on uhkemad sillad, kui mõnel muul rajal. Ärgem unusta rippsilda. Pole küll midagi uhket, aga siiski.
Teekond jätkus Madisemäele. "Kuhu? Madisemäele? Mis koht see on? Olgu, lähme siis". Nüüd olen ma korduvalt tahtnud sinna minna, aga seda veel teha pole jõudnud. 2 korda olen käinud ise küll Kirnal, aga mitte Madisel. See seal on midagi enneolematut. Mets-mets-mets-mets... Siis lage ja tühi väli ning kuskil kaugel eemal sõna otseses mõttes mägi. See on lihtsalt nii uskumatu. Ja mäe otsas on torn ka veel. Nagu väääooouuuuu. Kui tahad kuskile kaugele teistest eemale, siis mine sinna. Reaalselt.

Järgnevad paar korda on olnud mälulüngad. Siiski olen oma tehnikat täiustanud ning laagri korras viimane kord oligi selline, kus juhendaja ütles, et kui kellelgi abi peaks vaja minema, siis pöördugu minu poole. Need laagrid on olnud väga õpetlikud, sest just nendest olengi põhilise aluspõhja fotograafia alal saanud. :)



Ma pole niisama öelnud, et Palupõhja on kui mu teine kodu. Ma tean, et sealt on raske jälle tagasi linna saada, kuna sealne õhkkond on nii meeldivalt hea.

Kust kõik alguse sai?

Kuna ma mäletan oma lapsepõlvest peale, et olen palju aega veetnud looduses, siis tekibki küsimus, et "kust kõik alguse sai" peaks tähendama. Sisimas ma olen alustanud uut nägemust loodusesse 2007-st aastast. See oli murdepunkt minu elus sõna otseses mõttes. Mulle endale meeldib järgnev lugu lihtsalt nii väga. Jutustan vahest seda endalegi ning näin siis nii jobuna, et endaga räägin...

Ühesõnaga... 2007....

Loodus oli kuni selle aastani lihtsalt...loodus. Metsad, marjad, seened, sipelgad. 

Aga siis...

Kuna mu isa hobi on fotograafia, siis saatis ta Eesti suurimale loodusfotokonkursile "Looduse Aasta Foto" (LAF) paar pilti. Tema kõrvalt klõbistasin minagi mingeid pilte teha ning ema hakkas just minu piltigi sinna saatma.
Kuna ma mäletan seda situatsiooni väga detailselt, siis kirjutan seda siiagi... 

Ühesõnaga istusin elutoas ja vaatasin televiisorit, kui ema teisest toast hõikas, et ma tema juurde läheksin. Läksin siis... Ta näitas minu tehtud pilti ning küsis, kas see sobib võistlusele saatmiseks. Endal mul polnud õrna aimugi, millisest võistlusest jutt käis ning vastasin lihtsalt "mhm". (Ahh, mingi konkurss, käib ju kh") käis mõtetes ringi...
Ma eeldan, et läks 2-3 nädalat mööda, kui kuskilt sain teada, et mu pilt sai äramärgitud. Senimaani ei mõistnud midagi.

Foto, miks ma kirjutan seda blogi ning miks loodus minu elus nii olulist rolli mängib
Pealkiri "Põhjamaa sidrunid"
Looduse Aasta Foto 2007 äramärgitud töö

Käisin siis Linnahallis auhinnal järel.. Minu pildist oli tehtud suur väljalase, mis teiste auhinnatud tööde seas rippus. Nii uhke tunne oli... Kuigi ma ei saanud aru, kui tähtis see situatsioon minu elus rolli mängis. Auhind oli tol aastal suur... 12 liitrit mahla, suur-suur raamat... Veel mingit ninni-nänni... Ega ma kõike ei mäletagi. Aga mis kõige tähtsam: sain tasuta pääsme Palupõhja looduskooli loodusfotolaagrisse, mille juhendajaks oli Jaanus Järva.

Ei olnud ma kuulnud ei Palupõhjast ega Jaanusest ega Järvast midagi. Täitsa tundmatu maa. Sõitsime isa uue autoga (aeglaselt) nii 11 kilomeetrit kruusateed mööda teadmata, kuhu see tee viib. Poolel teel tekkis nii isal kui mul küsimus, et kas see on ikka õige tee. Oli ju saadetud isegi kohalejõudmise õpetus... Siiski jõudsime lõpuks kenasti kohale. Looduskooli juures võttis meid vastu looduskooli eestvedaja Robert ning Jaanus. Tutvustasime üksteist ning läksin tuppa edasi. Isa rääkis neile minu erivajadusest. Lihtsalt, et nad teaksid... Olin ju alles väike poiss... Selle hetkeni ei saanud ma aru, kuhu ma tulnud olin. Keegi kuulus Järva jne... "Kes ja kus see mees siis on???" Vaatasin seinal olevat kava, milles seisis, et loodusfotograaf Jaanus Järva. Vat siis hakkas midagi koitma ning hakkasin asja mõistma....

Tol korral oli mul kaasas väike Nikoni seebikas. Teistel olid ikka kas mingid poolpeeglid või isegi väiksemad odavamad peeglid. Mul tavaline seebikas ilma ühegi lisavarustuseta. Õhtul tegime tutvumisringi, kus igaüks pidi rääkima, kaua keegi pildistamisega tegelenud on. "Aaaaaeeeeeiiii... Nii pool aastat??" oli minu vastus sellele.
Järgmisel päeval läksime paatidega Emajõele. Minuga olid ühes paadis matkajuht ja veel 2-3 piltnikku. Sihtpunkti kohale jõudes kukkusin ma vette. Põhi oli mudane ning vajusin lihtsalt sisse. Kaamera sai märjaks ning lakkas töötamast. Ise olin ka ju muidugi märg ning jube vastik oli olla. Jaanus võttis siis aku ja mälukaardi välja ning looduskooli tagasi jõudes panime kaamera kuivama. Vahetasin riided ning paari tunni pärast katsetasin, kas kaamera läheb tööle. Läks. Ma olin nii rõõmus. Suurt midagi ma tollest laagrist enam ei mäletagi...Ühesõnaga öeldi, et peaksin ostma statiivi.

Kuna see on kõige tähtsam osa loodusega, siis seletasin seda nii pikalt ja põhjalikult. Nii, nagu ma seda mäletan.

Järgnevatest laagritest tuleb juttu järgmises blogipostituses. 

Lapsepõlv... Nii noorelt, kui mäletan...

Hei!

Kõige esimesed meenutused seoses looduses käimisega seostuvad perega kas marjul või seenel käimisel. Oma väikese õe elukäiku vaadates võin öelda, et ka mina käisin metsas juba päris imikuna. Ega ma seal marju või seeni küll ei korjanud, sest minu jaoks olid karbid üüratult suured ja marjad no nii tibatillukesed, et suhteliselt võimatu näis karbid täis saada. Seega läksin kergema vastupanu teed ning käisin lihtsalt metsas ringi. Uurisin puid, putukaid (eriti sipelgaid) Linde ma eriti ei kuulanud/otsinud. Ma isegi ei tea põhjust, sest nüüd ei saa ma üle ega ümber lindudest...

No vat... Ja nii me siis käisime. Talvel sai muidugi ka kelgutamas käia. Tavaliselt ei sõitnud sellepärast kuhugi kaugele, vaid läksime õega kooli staadionile, kus on üüberpisike mägi, mis tol ajal kõlbas ju kah.

Ja muidugi välismaad. Kui ma hakkaksin kokku lugema, palju ma Soomes või Rootsis käinud olen, läheks mul vist lugemine sassi. No neid kordi on ikka palju. Lätist ei hakka üldse rääkimagi. Muidugi kõike ma ei mäleta, aga ka ema/isa ütlevad, et küll sai ikka vanasti reisitud. Sellepärast ma vahel imestangi, kui keegi ütleb, et ta pole näiteks Soomes käinud.
Minu käidud riigid: Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Taani, Venemaa, Saksamaa, Itaalia (sellega on oma pikem teema, mida kunagi kirjutan), Holland, Belgia, muidugi Soome, Rootsi ja Norra... Ahvenamaa kuulub küll Soome alla, aga siiski toon selle välja.
Kuhu ma veel minna tahaksin: ma isegi ei taha väga kaugetesse riikidesse minna, sest need ei tõmba kuidagi. Olgu, Ameerikas ja Austraalias võiks kunagi ära käia, et lihtsalt öelda, et olen nendes riikides käinud :D. Aga siiski köidab mind Soome ja Ahvenamaa. Mulle meeldib soome keel, sest see kõlab nii huvitavalt, kui soomlased üksteisega räägivad :). Norra trollide ja mägede vahele tahaks ka tagasi minna....

Ohjaa... Aga siiski meeldib mulle Eesti kõige rohkem. Just siinse looduse pärast. Sa ei pea üldse kaugele minema, et näha midagi uut, erinevaid kooslusi või loomaliike.

Üha vanemaks saades on muidugi reisimine järjest harvemaks jäänud, sest olen suuremaks saanud ja tegemisi on rohkem. Siiski püüan näiteks suvel leida aega käia mõne Eesti saare peal või parimal juhul käia mõnes välisriigis. Muu aja kulutan kodukoha Tartu ümbruse tutvumiseks. Kuigi nagu ütlesin, pole pikk maa Põhja- või Lääne-Eestissegi. Niiet vahel võib nendessegi piirkondadesse ära eksida.

Lähiajal olen oma sisemuses järeldusele jõudnud, et tahan Eestist väga palju teada saada ning selleks peaks ringi reisima, mis ka plaanis on ning iga päev muutub see tahtmine järjest suuremaks. Nii hea on tunda ja teada ju oma kodumaad või mis? Keegi räägib mõnest kohast või näed mõnda pilti, mis kuskil tehtud on, siis kohe tead ka tagamaad või kus mingi objekt paikneb.