Sven Zaceki juhendatud laagris tehtud pilt |
Enne kolmandat laagrit mõtlesin, et ahh, mis siis ikka, ostab peegelkaamera ära. Mõeldud tehtud. Ostsin see kord ka teleobjektiivi ning välgu. Laagrisse minnes oli teistelgi "woow" effekt. Laagrist ennast ei mäleta midagi. Ju me käisime kuskil Palupõhja ümbruses, äkki Helmi poole liikudes. (Helmi elab Palupõhjast veel edasi, elab põliselanikuna seal). Hemi tegi meile esimestes laagrites muidugi ka süüa. Viimastes on kõik laagrilised käed külge pannud ning oleme hakkama saanud :)
Paar aastat tagasi käisime Kirna õpperajal. See oli mulle midagi uut, kuna polnud sealgi käinud. Minu üllatuseks oli rada väga uhke - ikkagi eurovärk. Ma ütlen, et seal on uhkemad sillad, kui mõnel muul rajal. Ärgem unusta rippsilda. Pole küll midagi uhket, aga siiski.
Teekond jätkus Madisemäele. "Kuhu? Madisemäele? Mis koht see on? Olgu, lähme siis". Nüüd olen ma korduvalt tahtnud sinna minna, aga seda veel teha pole jõudnud. 2 korda olen käinud ise küll Kirnal, aga mitte Madisel. See seal on midagi enneolematut. Mets-mets-mets-mets... Siis lage ja tühi väli ning kuskil kaugel eemal sõna otseses mõttes mägi. See on lihtsalt nii uskumatu. Ja mäe otsas on torn ka veel. Nagu väääooouuuuu. Kui tahad kuskile kaugele teistest eemale, siis mine sinna. Reaalselt.
Järgnevad paar korda on olnud mälulüngad. Siiski olen oma tehnikat täiustanud ning laagri korras viimane kord oligi selline, kus juhendaja ütles, et kui kellelgi abi peaks vaja minema, siis pöördugu minu poole. Need laagrid on olnud väga õpetlikud, sest just nendest olengi põhilise aluspõhja fotograafia alal saanud. :)
Ma pole niisama öelnud, et Palupõhja on kui mu teine kodu. Ma tean, et sealt on raske jälle tagasi linna saada, kuna sealne õhkkond on nii meeldivalt hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar