Ühesõnaga... 2007....
Loodus oli kuni selle aastani lihtsalt...loodus. Metsad, marjad, seened, sipelgad.
Aga siis...
Kuna mu isa hobi on fotograafia, siis saatis ta Eesti suurimale loodusfotokonkursile "Looduse Aasta Foto" (LAF) paar pilti. Tema kõrvalt klõbistasin minagi mingeid pilte teha ning ema hakkas just minu piltigi sinna saatma.
Kuna ma mäletan seda situatsiooni väga detailselt, siis kirjutan seda siiagi...
Kuna mu isa hobi on fotograafia, siis saatis ta Eesti suurimale loodusfotokonkursile "Looduse Aasta Foto" (LAF) paar pilti. Tema kõrvalt klõbistasin minagi mingeid pilte teha ning ema hakkas just minu piltigi sinna saatma.
Kuna ma mäletan seda situatsiooni väga detailselt, siis kirjutan seda siiagi...
Ühesõnaga istusin elutoas ja vaatasin televiisorit, kui ema teisest toast hõikas, et ma tema juurde läheksin. Läksin siis... Ta näitas minu tehtud pilti ning küsis, kas see sobib võistlusele saatmiseks. Endal mul polnud õrna aimugi, millisest võistlusest jutt käis ning vastasin lihtsalt "mhm". (Ahh, mingi konkurss, käib ju kh") käis mõtetes ringi...
Ma eeldan, et läks 2-3 nädalat mööda, kui kuskilt sain teada, et mu pilt sai äramärgitud. Senimaani ei mõistnud midagi.
Käisin siis Linnahallis auhinnal järel.. Minu pildist oli tehtud suur väljalase, mis teiste auhinnatud tööde seas rippus. Nii uhke tunne oli... Kuigi ma ei saanud aru, kui tähtis see situatsioon minu elus rolli mängis. Auhind oli tol aastal suur... 12 liitrit mahla, suur-suur raamat... Veel mingit ninni-nänni... Ega ma kõike ei mäletagi. Aga mis kõige tähtsam: sain tasuta pääsme Palupõhja looduskooli loodusfotolaagrisse, mille juhendajaks oli Jaanus Järva.
Ei olnud ma kuulnud ei Palupõhjast ega Jaanusest ega Järvast midagi. Täitsa tundmatu maa. Sõitsime isa uue autoga (aeglaselt) nii 11 kilomeetrit kruusateed mööda teadmata, kuhu see tee viib. Poolel teel tekkis nii isal kui mul küsimus, et kas see on ikka õige tee. Oli ju saadetud isegi kohalejõudmise õpetus... Siiski jõudsime lõpuks kenasti kohale. Looduskooli juures võttis meid vastu looduskooli eestvedaja Robert ning Jaanus. Tutvustasime üksteist ning läksin tuppa edasi. Isa rääkis neile minu erivajadusest. Lihtsalt, et nad teaksid... Olin ju alles väike poiss... Selle hetkeni ei saanud ma aru, kuhu ma tulnud olin. Keegi kuulus Järva jne... "Kes ja kus see mees siis on???" Vaatasin seinal olevat kava, milles seisis, et loodusfotograaf Jaanus Järva. Vat siis hakkas midagi koitma ning hakkasin asja mõistma....
Tol korral oli mul kaasas väike Nikoni seebikas. Teistel olid ikka kas mingid poolpeeglid või isegi väiksemad odavamad peeglid. Mul tavaline seebikas ilma ühegi lisavarustuseta. Õhtul tegime tutvumisringi, kus igaüks pidi rääkima, kaua keegi pildistamisega tegelenud on. "Aaaaaeeeeeiiii... Nii pool aastat??" oli minu vastus sellele.
Järgmisel päeval läksime paatidega Emajõele. Minuga olid ühes paadis matkajuht ja veel 2-3 piltnikku. Sihtpunkti kohale jõudes kukkusin ma vette. Põhi oli mudane ning vajusin lihtsalt sisse. Kaamera sai märjaks ning lakkas töötamast. Ise olin ka ju muidugi märg ning jube vastik oli olla. Jaanus võttis siis aku ja mälukaardi välja ning looduskooli tagasi jõudes panime kaamera kuivama. Vahetasin riided ning paari tunni pärast katsetasin, kas kaamera läheb tööle. Läks. Ma olin nii rõõmus. Suurt midagi ma tollest laagrist enam ei mäletagi...Ühesõnaga öeldi, et peaksin ostma statiivi.
Kuna see on kõige tähtsam osa loodusega, siis seletasin seda nii pikalt ja põhjalikult. Nii, nagu ma seda mäletan.
Järgnevatest laagritest tuleb juttu järgmises blogipostituses.
Ma eeldan, et läks 2-3 nädalat mööda, kui kuskilt sain teada, et mu pilt sai äramärgitud. Senimaani ei mõistnud midagi.
 |
| Foto, miks ma kirjutan seda blogi ning miks loodus minu elus nii olulist rolli mängib Pealkiri "Põhjamaa sidrunid" Looduse Aasta Foto 2007 äramärgitud töö |
Ei olnud ma kuulnud ei Palupõhjast ega Jaanusest ega Järvast midagi. Täitsa tundmatu maa. Sõitsime isa uue autoga (aeglaselt) nii 11 kilomeetrit kruusateed mööda teadmata, kuhu see tee viib. Poolel teel tekkis nii isal kui mul küsimus, et kas see on ikka õige tee. Oli ju saadetud isegi kohalejõudmise õpetus... Siiski jõudsime lõpuks kenasti kohale. Looduskooli juures võttis meid vastu looduskooli eestvedaja Robert ning Jaanus. Tutvustasime üksteist ning läksin tuppa edasi. Isa rääkis neile minu erivajadusest. Lihtsalt, et nad teaksid... Olin ju alles väike poiss... Selle hetkeni ei saanud ma aru, kuhu ma tulnud olin. Keegi kuulus Järva jne... "Kes ja kus see mees siis on???" Vaatasin seinal olevat kava, milles seisis, et loodusfotograaf Jaanus Järva. Vat siis hakkas midagi koitma ning hakkasin asja mõistma....
Tol korral oli mul kaasas väike Nikoni seebikas. Teistel olid ikka kas mingid poolpeeglid või isegi väiksemad odavamad peeglid. Mul tavaline seebikas ilma ühegi lisavarustuseta. Õhtul tegime tutvumisringi, kus igaüks pidi rääkima, kaua keegi pildistamisega tegelenud on. "Aaaaaeeeeeiiii... Nii pool aastat??" oli minu vastus sellele.
Järgmisel päeval läksime paatidega Emajõele. Minuga olid ühes paadis matkajuht ja veel 2-3 piltnikku. Sihtpunkti kohale jõudes kukkusin ma vette. Põhi oli mudane ning vajusin lihtsalt sisse. Kaamera sai märjaks ning lakkas töötamast. Ise olin ka ju muidugi märg ning jube vastik oli olla. Jaanus võttis siis aku ja mälukaardi välja ning looduskooli tagasi jõudes panime kaamera kuivama. Vahetasin riided ning paari tunni pärast katsetasin, kas kaamera läheb tööle. Läks. Ma olin nii rõõmus. Suurt midagi ma tollest laagrist enam ei mäletagi...Ühesõnaga öeldi, et peaksin ostma statiivi.
Kuna see on kõige tähtsam osa loodusega, siis seletasin seda nii pikalt ja põhjalikult. Nii, nagu ma seda mäletan.
Järgnevatest laagritest tuleb juttu järgmises blogipostituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar