Põhja-Eesti: Tapa, Loobu, Palmse, Sagadi, Võsu, Viinistu, Pärispea, Loksa, Nõmmeveski, Loobu, Tapa

Suvel sai käidud 3-päevasel rattamatkal Põhja-Eestis Lahemaa rahvuspargi aladel. Mõte oli muidugi juba aastaid peas tiirelnud, kuid teostus oli veel puudu. Nüüd sai see siis tehtud. Aga alustame algusest...

Rong väljust Tartust umbes kell 5. Tapal olime järelikult 8 ajal. Paar üksikut inimest liikus tänavatel, kuid oli üsna vaikne. Aguses ei osanud õieti kusagipoole minema hakata, kuna pole Tapaga just sinasõber ega tea linnast suurt midagi, kuid õige varsti leidsime õige teeotsa siiski üles. Ilm oli täitsa hea: vihma ei sadanud ega olnud ka liiga tuuline ega kuum/külm.
Esimesed kilomeetrid Loobuni läksid väga kiiresti, kuna tee oli mäest alla ja üldiselt väga hea. Loobul suhtlesime ka esimese inimesega küsides teed edasiseks. Tema juhatas meid kõrvalist teed pidi Viitna suunas ning avastasime selle tee peal huvitava kose, mis muidu oleks arvatavasti nägemata jäänud...


Edasi viis tee Palmse mõisani. Kuna olin sealgi varem käinud, oli äratundmine olemas. Siiski on hea vanadesse paikadesse ikka uuesti ja uuesti minna, eriti kui sinna just tihti ei satu.
Alguses oli plaan minna pärast Palmset otse ööbimispaika Pärispeale, kuid kuna kaarti vaadates jäi Sagadi üpris lähedale, otsustasime selle väikese ringi siiski teha. Lõppkokkuvõttes oli see väike ring siiski üsna suur :D

Sagadi mõisa kõrval olev metsamuuseum, mis on vääääääga
põnev.

Sagadil olles jäi päevaseks marssruudiks veel umbes pool sellest, mis käinud olime, seega pidime edasi liikuma. Teele jäi veel Võsu, kus saime tutvuste kaudu ühte aeda kasutada, kus hernesuppi süüa saime. Aga midagi muud kui edasi... Väsimus hakkas tasapisi peale tulema, sest poleks oodanud nii suur kilometraaži. Lõpuks jõudsime siiski kohale, Pärispeale. Telkimisplatsil oli paar üksikut kohta veel vaba, seega saime endale kõige sobivama valida. Pärast telgi püstitamist läksime ümbruskohta uudistama.

Esimene õhtu Pärispeal

Hommikul tegime plaani, et teeme rahuliku päeva ning ei sõida nii palju. Seega sai lõpp-
punktiks valitud Nõmmeveski.
Teele jäi Loksa, kus inimesed tulid ise juurde ning küsisid igasuguseid küsimusi. Nii vahvad toredad inimesed elavad seal :) Kui sul on ratas ja suurem rattakott, oled kohe tähelepanu keskpunktis. Seega rääkis üks vanem onkel suhteliselt täpselt ja arusaadavalt, kuidas meie sihtpunkti kohale jõuda (tema arvates... ala... sõida niipalju otse, siis keera vasakule, sõida veel niipalju kui näed seda ja seejärel keera paremale) Jah, selline teejuhatamine jääb küll meelde... Aga siiski on inimesed sõbralikud ja abivalmid. Möödusime ka paarikümnepealsisest mootorrattagrupist, kes mälu järgi olid Saksamaalt. Nii hea on vilksata siin-seal välismaalasi... Paari tunni pärast olimegi kohal. Enne telkimisplatsile minekut käisime vaatasime ka Nõmmeveski üle. Teadsin paigast sellepärast, sest olin paar kuud tagasi oma rekreatsioonigrupiga seal käinud ning tundis siiski huvitav kant olema. Nonäed, kokkusattumused on toredad. Hiljem käisime sealt ka vett võtmas, kuna Nõmmeveskil on omamoodi huvitav veevõtukoht. Seda ei ole võimalik kirjeldada, tuleb ise käia ja uudistada.
Kuna päev oli veel poole peal, nautisime loodust, kohta ja ilma, mängisime malet ning tegime muid lollusi. Neil päevadel jäi aeg tõesti seisma, muremõtted olid pühitud... Olimegi vaid meie, rattad, loodus ja kohalikud inimesed...
Õhtuks tulid telkimisplatsile veel üks seltskond karavaniga. Omamoodi lahedad kujud, hommikul tuli üks neist meie juurde ja pakkus kohvi ja kommi.. :)

Ja oligi sujuvalt kolmas päev kätte jõudnud. Sõime hommikust ning pakkisime oma kodinad ratastele, jätsime ööbimiskaaslastega hüvasti ning retk jätkus. Esimesed 10-15 kilomeetrit kulgesid jälle väga kiiresti, nii nagu esimese päeva algus Tapalt Loobuni... Ja siis see lõpp...Sama tee Loobult Tapale. Oioi, kui raske see oli. Ma arvasin, et see tee ei saagi otsa. Tuul oli vastu, mäest oli enamus aega üles, jalad olid väsinud ning peas kummitas tõdemus, et veel niipalju kilomeetreid. Iga kilomeetri post, mis teele jäi, ei andnud üldse lootust kohale jõuda. Vahepeal surusin enda tahtmise üldse vaadata seda posti, kui see jälle minuni jõudis. Kuid... Lõpuks tuli Tapa silt ning olin ülimalt rahul. "Kõik, ongi tehtud, super!!!"
Rongini oli üksjagu palju aega, otsustasime minna sööma ning pärast otsida mõni koht, kus lihtsalt olla. Ka seegi aeg läks üllatavalt kiiresti ning rong oligi perroonil, mis viis meid tagasi Tartusse.
Kokku üle 160 km.

Ühesõnaga, kui on idee, mis tundub kahtlane, siis võta ennast kokku, informeeri ennast ümbritsevaga ning tee oma mõte teoks! Nüüd, praegu ja kohe!