Roided

See foto on tehtud 18.septembril 2010. aastal. Käisin perega metsas ja nagu ikka ei korjanud mina jälle suurt midagi, vaid otsisin midagi huvitavamat. Mäletan, et oli tõsiselt hea seenekorjamise ilm - sadas seenevihma ja oli üldse üsna hämar.
"Roided" on tehtud veel vana kaamera 400D-ga, objektiiviks macro 100mm-ne fix. Olen selle objetiiviga igati rahul ning soovitan seda teistelegi, kes hakkavad või tahavad fotograafiaga ja eriti just makroga tegelema hakata.
Igatahes käisin metsas ringi, otsisin huvitavaid seeni, mida kaadrisse tabada. Olin juba ühe ilusa saanud, kuid tahtsin ikka veel ja veel. Lõpuks leidsin alloleva seene, kes oli oma kübara tagurpidi keeranud, niiet tema eoslehed ilusti välja paistsid. Panin kaamera statiivile ja seene kaadrisse ning hakkasin erinevate nurkade alt seent "tulistama". Lõpuks leidsin enda arvates õige nurga ja õiged näitajad ja lõpuks sain selle, mida tahtnud olin. Kuna oli üsna pime ja tahtsin, et pildil üsna palju teravaks jääks pidin kasutama õigeid näitajaid. Säriajaks tuli 5 sekundit ja avaks 18, ISO 100.

Kuidas sai "roided" omale nime? Käimas oli fotokonkurss "Märka mind!", kuhu tahtsin sedagi pilti saata. Kuid nagu ikka, on vaja pildile pealkirja. Minu jaoks on pildi pealkiri sama oluline kui pilt isegi, vahel tundub, et pealkiri on isegi olulisem, sest nad tekitavad omavahel seose ning panevad vaatajaid teise pilguga mõtlema/vaatama.
"Roided" tuli üsna kiiresti, kuna eoslehed tõesti meenutavad roideid. Vähemalt minule. Leidub ikka inimesi, kes tulevad ja küsivad, mis sellel pildil on ning kui teada saavad, siis on suurel enamusel reaktsiooniks "AAAAA".
See foto on saanud kolm auhinda: 2010. aasta "Märka mind" konkursil žürii eripreemia - Elva puhkepiirkonna pilt ja internetihääletuse I koha ning 2011. aasta Looduse Aasta Fotol äramärgitud tööna noorte looduspiltide sarjas.

Laupäev Alam-Pedjal - Rehesaare ja Selli-Sillaotsa matkarada

Mõte oli minna kõikide loodusturistidega matkama - olla niisama ägedad ja veeta tore päev üksteise seltsis. Kolme kursuse peale tuli meid kokku neli - mina, kursavend ja kaks rebast. Aga polnud üldse hullu, kuna seltskond oli meeldiv. 

Sihtpunktiks valiti Rehesaare. Kunagi olin seal Umbusi lastega käinud, seega oli tee ja Rehesaare tuttav koht, kuid nagu ikka, kipub minevik hägunema ning jällenägemine teeb asja paremaks. Sellipoolsest otsast kõnnib sinna umbes 45 minutit. Ma isegi ei tea, kuidas ja miks see mulle esimesest korrast meelde on jäänud. Algus kulgeb mööda matkarada, kuid varsti tuleb teelt kõrvale astuda ning ise kuivem koht otsida, sest tee kulgeb üle raba. Seekord jäin paar korda kummikuga kinni ja kord jätsin viimase üldse mülkasse ning tegin paar sammu sokiväel.

Maja oli endine - lauad, toolid, nõud, saun. Täielik unelm. Mõtlesingi juba, et miks mitte minna sinna ja veeta mõni öö. Alati imestab, kui raske maja ehitada võis olla. 

Tutvusime ümbruskonnaga, sõime, puhkasime ning oligi aeg tagasi matkama hakata. Järsku "rebane" jäi seisma ning viipas metsise peale. Ja seal ta siis seisiski otse meie teel. Kõik hakkasid pildistama, iga läheneva sammuga ikka järgmine ja järgmine pilt tuli. Olin kuulnud, et seal pidi elama üks hullunud metsis, kes on inimestele kallale läinud. Otsustasime igaks juhuks ringiga tast mööduda, sest ta tundus tõesti suur ning julge. 

Jätkasime teed, vaadates mõnikord selja taha, et metsis ootamatult liiga lähedale poleks ilmunud. Kõik sujus hästi ning otsustasime teha ka matkaraja läbi, kuna kell oli veel parajalt vähe ning jõudu jätkus. Siin-seal kohtasime marjulisi. Üldse oli väga palju inimesi. Mina isiklikult polegi seal nii palju neid näinud, kui siis üks, kaks, kolm autot. Nüüd oli üle kümne. 

Teekond kulges kiiresti ning märkamatult olimegi tagasi raja alguse juures tagasi.

Endla looduskaitseala - Männikjärve matkarada

Kolmapäev... 10.15 hakkab sooteaduse loeng... Äratus kell 8.26... Harjutan end varem üles saama... 8.55 teeb telefon häält... Õppejõud kirjutab, et loeng jääb ära... Juhhuu... Mõte on ju pärast loengut nagunii matkama minna, nüüd saab veel varem... Kursakatega ühises vestluses jagan ka teistega, et saab varem matkama minna (eelmisel korral mõni pahandas, et ei olnud seda teinud ja üksi läinud)... Mõned tahtsid ka kaasa tulla ning asi oligi paigas.
Mul oli paar kohta, kuhu minna, kuid lõplik otsus tuli ikka viimasena - Endla raba. Olin seal paar aastat tagasi käinud, kuid nüüd näis just õige võimalus uuesti see rada ette võtta.
Kursavend tuli järgi, võtsime veel paar inimest peale ja minek oligi. Sihtpunkt ei olnud üldse see, mis paar aastat tagasi.
Ju sai siis kuskilt teisest kohast mindud, kuid ega vahet pole. Rada on rada ning seekordne oli üllatavalt heas korras. 7 kilomeetrit laud- ja metsarada.
Esimest oli parandatud ning oli näha, et sinna on investeeritud. Tegime väikse peatuse vaatetornis, klõbistasime pilte teha, ajasime niisama juttu ja edasi. Teekond kulges läbi raba ja metsa. Paar kohta oli nati mudasem, kuid ega see meid takistanud. Tuli otsida lihtsalt kuivem koht ning edasi matkata. Möödusime ka järvest, mille ääres oli paar paati - kahjuks sõita ei saanud, kuna need ju tabalukkudega puu küljes kinni :D

Aga jah... Märkamatult oligi 7 kilomeetrit läbi ning olimegi alguspunktis tagasi. Pärast seda käisime ka Äntu Sinijärve juures, kuna sinna oli tõesti väga lühike maa. See on tõesti järv, kuhu võib ikka ja jälle tagasi minna. Nii see päev õhtusse jõudiski ning keerasime nina jälle Tartu suunda tagasi.

Kohvitopsidest said põdrakärbsed

Seekordne tee viis mind Kirnasse, kust edasi kulges tee Madisemäele.
Kõik algas sellest, et kool lõppes kaheteist ajal ning ilm oli võrratult ilus - päike paistis ja temperatuur oli ka täitsa talutav. Tunni teises pooles ma enam nii suuresti kaasa ei mõelnud, vaid olin juba mõtetes matkarajal. Nii see läkski. Pärast tundi käisin kodus, vahetasin riided, pakkisin fotokoti lahti/kokku ja oligi minek. Sõit Kirnasse sujus hästi. Kohale jõudes nägin, et olukord viimasest käigust on tsipa muutunud. Nimelt käib seal matkaraja uuendamine.
Rada on ringikujuline - ühelt poolt minnes jõuad vaatetornini ning lõpeb rippsillaga - see tee on pikem, teine tee on lühem, mis lõpeb samuti sillaga - seal saavad kaks osa kokku, kuid see on minu jaoks suhteliselt igav. Siiski valisin "igava" tee, kuna ei olnud ju plaanis matkarada läbida, vaid minna sillast mööda ning metsast läbi minnes jõuda Madisemäele.
Paar aastat tagasi käisin suurema grupiga samuti seal ning oli meelde jäänud, et Madisemäele läheb tee üle rippsilla ja vasakule. Nii tegingi, kuid jah... Pidin natuke ekslema, sest eriti ei mäletanud, kust täpselt minema peab ning ega ühtegi teerada ka näha olnud. Vahetevahel võtsin oma nutika telefoni välja ja vaatasin, kas olen ikka õiges suunas minema. Levi eriti polnud ning mõtlesin, et Eesti peaks ju olema 99,9% leviga kaetud... Õnneks leidsin peagi teeraja ja tee kulges väga kiiresti. Rada oli mõneti üsna raske läbida, sest paljud puud olid teele kukkunud ja pidi need kas ülalt või alt läbima.
Lõpuks jõudingi kohale. Metsast paistis kauguses valgus - tunneli lõpus paistab ju ikka valgus. Üllas eesmärk oligi täidetud.
Kohal olles tegin paar klõpsu, puhkasin ja otsustasin tagasi liikuma hakata. Oleksin võinud seal kauem aega veeta, kuid kuna kell oli üsna palju ning sama tee pidi ka tagasi minema, otsustasin, et tulen teine kord uuesti, sest tee oli ju nüüd teada.
Tagasiteel leidsin huvitava objekti, mida pildistada, kuid kuna otsustasin selle võistlusele saata, ei avalda ma seda ja praegu siin, vaid jätan selle selleks korraks, kui võistlus läbi on.

Ps. Fotokotis peab ALATI kogu varustus kaasas olema. Ei tulnud selle peale, et välku vaja ei lähe ning jätsin selle koju. Ja millest ma küll puudust tundsin matkal? Ikka välgust, sest vastu päikest pildistades arvutab kaamera tausta järgi valguse ning eesseisev objekt jääb tumedaks - selleks vaja välku. Sättisin kaamera teise nurga alla ja keerasin valguse eredamaks, kuid see ei olnud see, mida ise tahtsin....Aga see selleks :)

Igatahes oli väärt päev ning väärtuslikud tunnid metsas.

Traditsioon Lahemaal

Esimene pikem peatus - Sagadi mõis

Miks traditsioon? Nimelt sellepärast, et kolm korda rattaga ühes kohas kahe ja poole aastaga pole juhus. Esimest korda käisin seal rekreatsioonikorralduse kursusega, teine kord sai käidud eelmisel aastal 3-päevasel rattamatkal täitsa juhuslikult umbes samas kohas ning seekord siis nüüd. Grupiga, kahekesi ja üksi. Ma ei tea, kuidas järgmine kord minema peaks... :)
Seekordne tee viis mind Põhja-Eestisse Lahemaale. Alguses oli plaan sinna üldse augustis minna, aga kunas mind ekstra kutsuti enne 31. juulit, siis ei saanud ju keelduda. Nimelt on minu osad kursakaaslased praktikal Viinistus.
Kaalusin mitmeid variante, kuidas ja millega sinna minna. Algul oli mõte rongiga, sest see hea ja mugav, kuid kuna tehakse remonttöid, oleksin pidanud Jõgevalt väntama Tartu. Seega otsustasin auto kasuks. Kas jätta auto Tapale, Kadrinasse, Rakverre või Viitnale? Otsustasin, et teen väiksema matka, kuna olin just nädal-kaks tagasi matkalt tulnud ning jalavalu oli just üle läinud. Lõppkokkuvõtteks tuli ikka üsna pikk tiir ning valu tuli esimesel päeval juba tagasi. Jätsin seega auto Viitnale ning läksin sealt rattaga edasi. Tee kulges läbi Palmse Sagadisse ning sealt Oandusse, kus jäin ka ööbima. Esimese päeva marsruudiks tuli umbes 20 kilomeetrit.

Öö Oandus

Oandu on heaks eeskujuks teistele, sest sealne paik on kenasti läbimõeldud. Loodusmaja lähedal on telkimisala ning nende vahele ja lähedale on rajatud taimerada, kus on infot nii taimede, kahepaiksete kui muu looduse kohta. Ühesõnaga väga atraktiivne paik!
Teisel päeval tõusin vara, sest ei tahtnud väga lauspäikese käes sõita. Varsti jõudsingi Viinistusse, kus mind ootasid juba tuttavad näod. Vahva on inimesi ka kuskil mujal näha kui tavapärases kohas, kus neid nagunii näeb. Väike jutuvestlus peetud ning teekond võiski jätkata. Algul mõtlesin küll veel mujalgi ringi käia kui ainult otse tagasi Viitnale, kuid teadsin, et tee on veel pikk ees ning ega jalgki väga valu vähendanud. Seega jäi marsruudile veel Loksa ning Nõmmeveski kaudu tagasi Viitnale. Selle päeva pikkuseks tuli umbkaudselt 78 kilomeetrit.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kui teha mitmepäevane matk, siis peaks jagama kilomeetreid võrdsemalt, kunas minu viimased 20 olid väga rängad. Õnneks sõitsin umbes 8 sellest kiirteel, mis on üsna tasane ning tekib tunne, et seda sõidad kiiremini.
Siiski tundub, et seekordne tee oli mõnusam, kiirem kui eelmine Tartu-Veriora matk.

Käsmu lähedal vaade Käsmu lahele

Viinistu #letsgolahemaa

Tohutul hulgal pudeleid ja kohvitopse

Mõte oli juba ammune, et minna matkama. Vahel lihtsalt tahan minna kaugemale, kui Tartu teise linna otsa. Paar päeva enne matkale minekut võtsin otsuse vastu, et osta korralik rattakott. Mis ma ikka umbes 10€ kotiga ringi käin, kui sinna isegi ei mahu midagi. Mõeldud tehtud - olin juba eelnevalt välja valinud, milline endale soetada, kuid poes tahtsin teada, mida müüja soovitab või pakub - valikusse jäi 2 kotti ning muidugi jäin endale kindlaks ja valisin juba eelmainitud vaadatud koti. Koju jõudes pakkisin pooled asjad juba ära ning mõtlesin, et võin ise ka sinna ennast ära mahutada. Aga see selleks.














Otsustasin minna matkateed mööda edasi Ähijärve poole. Nimelt Tartu külje alt jätkub tee Perakülalt Ähijärvele.
Alustasin sõitu 11 ning esimest matkatee silti nägin 12.30. Alguses küll mõtlesin, et kas ma olen valesti juba sõitunud kui ühtegi silti polnud näinud, kuid mida edasi ma läksin, seda tihedamaks läks siltide nägemine.

Sõitsin Tartust Kavastuni, sealt Võnnuni ning tegin suurema peatuse Ahja lõkkekohal. Kuna teel tuli padukat ning olin üllataval kombel väga väsinud, otsustasin jääda sinnasamma, kuid kui olin kõhu täis söönud ning ilm muutus päikseliseks, vaatasin, kuhu võiks ööbima jääda. Nii saigi veel 15 km sõidetud ning jäädud Laho metsaonni.

Vaatasin koha üle ning ei teadnudki, kas telkida või olla onnis. Sain umbes 10 minutit hinge tõmmata, kui tulid kaks ratturit - otsisid samuti öömaja. Siis saigi selgeks, et mina ööbin telgis ja las nad võtavad onni. Nad olid tegelikult üpris veidrad kujud, sest kui nad nägid mu matkavarustust ning said teada, et need on kõik minu, olid nad hämmingus, sest neil oli vaid seljakott. Üks neist mainis isegi, et nad on ka matkalised, kuid ju meie mõiste "matkamine" on ikka väga erinev. Kas tulla rattaga Tartust Lahoni või tulla rongiga Kiidjärvele ning sealt Lahoni on kaks eri asja. Aga inimestel on õigus oma arvamusele... Need kaks ratturit saatsid mind kuni Tartuni, kuna nägin neid ka Põlvas ning rongis teel Tartusse.
Jäin üsna ruttu magama, sest olin üsna väsinud. Tõusin kuskil poole 9 ajal, pakkisin telgi kokku, sõin ja hakkasingi edasi minema. Tunni, pooleteist pärast jõudsin Põlvasse. Käisin poes (tegelikult polnud sealt midagi vaja, ma isegi ei teadnud, miks just sinna) ning kuna kell oli parasjagu vähe, et rongijaama minna, otsustasin sõita Põlva peatusest 2 peatust lõuna poole. See tegi nati üle 20 kilomeetri, mis mulle igati sobis. Poole tee peal mõtlesin, et võiks jääda veel üheks ööks, kuid kuna jalg andis tunda, otsustasin mitte ennast piinata ning esimese mõtte lõpule viia.

Jõudsin tund aega enne rongi tulekut kohale. Sõin, puhkasin ja meentasin oldud retke - "oi, ma tahan veel".

Mul on kogemust nii grupiga jalgrattamatkast, kahekesi kui üksinda ning minu arust on parimad siiski üksi või kahekesi. Suure grupiga pead alati kõik ära ootama ning kiiremad ei jõua tavaliselt seda teha ning panevad ees minema, jättes taha nõrgemad, kes tunnevad ennast väga ebamugavalt. Kahekesi on umbes sama teema, ainult inimeste arv on teine. Mõlemate plussiks on see, et varustust saab jagada, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Üksinda reisimise puhul ei pea kellegagi arvestama, saad teha oma tempo ning teha puhkepause just siis, kui ise tahad (sel sõidul tegin neid kohutavalt palju...), kuid varustust peab kõike ise kandma.

Peaaegu Madisemägi ehk Kirna matkarada

Reedel üles tulles oli võrratult ilus ilm. Päike paistis ning tundus ka suhteliselt soe olevat. Sel momendil ma teadsin, et täna võtan suuna Kirnale. Tahan ju kunagi ka kauaoodatud Madisemäele jõuda. Nimetan ise seda retke väikseks luureks. Paar asjatoimetust enne minekut, kaamerakott ning kummikud pagasnikusse ning tuld.

Kohale jõudes mõtlesin, kas panna kummikud või minna matkasaabastega. Üldmulje nähtust oli, et vast saab viimastega hakkama, kuid nii 5-10 minuti pärast jätsin fotovarustuse sinnapaika ning tulin jalanõusid vahetama. See oli ikka liiga märg. Retk võis jätkuda. Siin-seal laulsid linnud, tunne oli väga hea. Nii hea vabaduse tunne, kevadine õhk ja kõik muu. Vahetevahel läksid jõe pealt pardid lendu. Torni juurde jõudes nägin järgmise lagendiku peal sookurgi. Noh, tegelikult alguses kuulsin neid ja siis alles nägin, aga see selleks. Ühesõnaga esimesed sookured on see aasta kaadrisse püütud. Tornist sain ka Läti rahvuslinnu linavästrikugi kinni püütud. Aga mis ikka, teekonda tuli jätkata. Vahetevahel pidin otsima üsna usinalt kuivemat kohta, sest isegi kummikuga ei saanud mõnest kohast üle. Järelikult tegin lõpuks ikka õige valiku. Üks kord jäin isegi mutta nii kinni, et olingi kinni. Ei saanud ei edasi, ei tagasi. Ja just see mulle meeldibki. Terve Kirna matkaraja läbides ning üks kord ka Madisemäele minnes mõtlen, kas minna lühemat teed, mis pole nii põnev (suhteliselt kuiv, ei pea otsima kuivemat kohta) või minna pikemat teed, kus on aktraktiivsust (tundub, et tee lookleb rohkem, on rohkem kurve ja käänakuid) ning selles osas on ka torn.

Rippsild on raja keskkohaks ning sealt edasi saabki Madisemäele. Otsustasin natuke sinnapoolegi liikuda, sest enam täpselt ei mäletanud, kust minema peab. See tee kulgeb nimelt läbi metsa ning rada suhteliselt pole. Umbes 10 minutit edasi ning siis tagasi, kuna teadsin, et õhtul vaja veel muid toimetusi teha. Rippsillast üle minnes panin kaamera kotti ära, sest päike läks pilve taha ning hakkas vaikselt tibutama. Ka tuju langes ning tee oli ka üksluine. Vahetevahel nägin siiski neidsamu kurgi ning nende hääled tegid tuju rõõmsamaks. Mõne aja pärast olingi alguskohas tagasi ning suund Tartu poole tagasi võis alata.
Lisaks sookurgedele, sinikael-partidele ja linavästrikutele jäi silma ka sõtkad ja sabatihane. Sabatihasega oli kummaline lugu. Nimelt olin ju kaamera juba ära pakkinud, aga teda nähes tegin välkkiiresti, kuid silma okulaari juurde pannes tihast enam polnud. Nagu alati. Seega jääb see pilt ainult mu mäupildiks, kuid seegi on hea, sest ausalt öeldes polegi sabatihast enam ammu märganud ning halli päeva tegi ta rõõmsamaks küll.