Laupäev Alam-Pedjal - Rehesaare ja Selli-Sillaotsa matkarada

Mõte oli minna kõikide loodusturistidega matkama - olla niisama ägedad ja veeta tore päev üksteise seltsis. Kolme kursuse peale tuli meid kokku neli - mina, kursavend ja kaks rebast. Aga polnud üldse hullu, kuna seltskond oli meeldiv. 

Sihtpunktiks valiti Rehesaare. Kunagi olin seal Umbusi lastega käinud, seega oli tee ja Rehesaare tuttav koht, kuid nagu ikka, kipub minevik hägunema ning jällenägemine teeb asja paremaks. Sellipoolsest otsast kõnnib sinna umbes 45 minutit. Ma isegi ei tea, kuidas ja miks see mulle esimesest korrast meelde on jäänud. Algus kulgeb mööda matkarada, kuid varsti tuleb teelt kõrvale astuda ning ise kuivem koht otsida, sest tee kulgeb üle raba. Seekord jäin paar korda kummikuga kinni ja kord jätsin viimase üldse mülkasse ning tegin paar sammu sokiväel.

Maja oli endine - lauad, toolid, nõud, saun. Täielik unelm. Mõtlesingi juba, et miks mitte minna sinna ja veeta mõni öö. Alati imestab, kui raske maja ehitada võis olla. 

Tutvusime ümbruskonnaga, sõime, puhkasime ning oligi aeg tagasi matkama hakata. Järsku "rebane" jäi seisma ning viipas metsise peale. Ja seal ta siis seisiski otse meie teel. Kõik hakkasid pildistama, iga läheneva sammuga ikka järgmine ja järgmine pilt tuli. Olin kuulnud, et seal pidi elama üks hullunud metsis, kes on inimestele kallale läinud. Otsustasime igaks juhuks ringiga tast mööduda, sest ta tundus tõesti suur ning julge. 

Jätkasime teed, vaadates mõnikord selja taha, et metsis ootamatult liiga lähedale poleks ilmunud. Kõik sujus hästi ning otsustasime teha ka matkaraja läbi, kuna kell oli veel parajalt vähe ning jõudu jätkus. Siin-seal kohtasime marjulisi. Üldse oli väga palju inimesi. Mina isiklikult polegi seal nii palju neid näinud, kui siis üks, kaks, kolm autot. Nüüd oli üle kümne. 

Teekond kulges kiiresti ning märkamatult olimegi tagasi raja alguse juures tagasi.