Traditsioon Lahemaal

Esimene pikem peatus - Sagadi mõis

Miks traditsioon? Nimelt sellepärast, et kolm korda rattaga ühes kohas kahe ja poole aastaga pole juhus. Esimest korda käisin seal rekreatsioonikorralduse kursusega, teine kord sai käidud eelmisel aastal 3-päevasel rattamatkal täitsa juhuslikult umbes samas kohas ning seekord siis nüüd. Grupiga, kahekesi ja üksi. Ma ei tea, kuidas järgmine kord minema peaks... :)
Seekordne tee viis mind Põhja-Eestisse Lahemaale. Alguses oli plaan sinna üldse augustis minna, aga kunas mind ekstra kutsuti enne 31. juulit, siis ei saanud ju keelduda. Nimelt on minu osad kursakaaslased praktikal Viinistus.
Kaalusin mitmeid variante, kuidas ja millega sinna minna. Algul oli mõte rongiga, sest see hea ja mugav, kuid kuna tehakse remonttöid, oleksin pidanud Jõgevalt väntama Tartu. Seega otsustasin auto kasuks. Kas jätta auto Tapale, Kadrinasse, Rakverre või Viitnale? Otsustasin, et teen väiksema matka, kuna olin just nädal-kaks tagasi matkalt tulnud ning jalavalu oli just üle läinud. Lõppkokkuvõtteks tuli ikka üsna pikk tiir ning valu tuli esimesel päeval juba tagasi. Jätsin seega auto Viitnale ning läksin sealt rattaga edasi. Tee kulges läbi Palmse Sagadisse ning sealt Oandusse, kus jäin ka ööbima. Esimese päeva marsruudiks tuli umbes 20 kilomeetrit.

Öö Oandus

Oandu on heaks eeskujuks teistele, sest sealne paik on kenasti läbimõeldud. Loodusmaja lähedal on telkimisala ning nende vahele ja lähedale on rajatud taimerada, kus on infot nii taimede, kahepaiksete kui muu looduse kohta. Ühesõnaga väga atraktiivne paik!
Teisel päeval tõusin vara, sest ei tahtnud väga lauspäikese käes sõita. Varsti jõudsingi Viinistusse, kus mind ootasid juba tuttavad näod. Vahva on inimesi ka kuskil mujal näha kui tavapärases kohas, kus neid nagunii näeb. Väike jutuvestlus peetud ning teekond võiski jätkata. Algul mõtlesin küll veel mujalgi ringi käia kui ainult otse tagasi Viitnale, kuid teadsin, et tee on veel pikk ees ning ega jalgki väga valu vähendanud. Seega jäi marsruudile veel Loksa ning Nõmmeveski kaudu tagasi Viitnale. Selle päeva pikkuseks tuli umbkaudselt 78 kilomeetrit.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kui teha mitmepäevane matk, siis peaks jagama kilomeetreid võrdsemalt, kunas minu viimased 20 olid väga rängad. Õnneks sõitsin umbes 8 sellest kiirteel, mis on üsna tasane ning tekib tunne, et seda sõidad kiiremini.
Siiski tundub, et seekordne tee oli mõnusam, kiirem kui eelmine Tartu-Veriora matk.

Käsmu lähedal vaade Käsmu lahele

Viinistu #letsgolahemaa