Mõte oli juba ammune, et minna matkama. Vahel lihtsalt tahan minna kaugemale, kui Tartu teise linna otsa. Paar päeva enne matkale minekut võtsin otsuse vastu, et osta korralik rattakott. Mis ma ikka umbes 10€ kotiga ringi käin, kui sinna isegi ei mahu midagi. Mõeldud tehtud - olin juba eelnevalt välja valinud, milline endale soetada, kuid poes tahtsin teada, mida müüja soovitab või pakub - valikusse jäi 2 kotti ning muidugi jäin endale kindlaks ja valisin juba eelmainitud vaadatud koti. Koju jõudes pakkisin pooled asjad juba ära ning mõtlesin, et võin ise ka sinna ennast ära mahutada. Aga see selleks.
Otsustasin minna matkateed mööda edasi Ähijärve poole. Nimelt Tartu külje alt jätkub tee Perakülalt Ähijärvele.
Alustasin sõitu 11 ning esimest matkatee silti nägin 12.30. Alguses küll mõtlesin, et kas ma olen valesti juba sõitunud kui ühtegi silti polnud näinud, kuid mida edasi ma läksin, seda tihedamaks läks siltide nägemine.
Sõitsin Tartust Kavastuni, sealt Võnnuni ning tegin suurema peatuse Ahja lõkkekohal. Kuna teel tuli padukat ning olin üllataval kombel väga väsinud, otsustasin jääda sinnasamma, kuid kui olin kõhu täis söönud ning ilm muutus päikseliseks, vaatasin, kuhu võiks ööbima jääda. Nii saigi veel 15 km sõidetud ning jäädud Laho metsaonni.
Vaatasin koha üle ning ei teadnudki, kas telkida või olla onnis. Sain umbes 10 minutit hinge tõmmata, kui tulid kaks ratturit - otsisid samuti öömaja. Siis saigi selgeks, et mina ööbin telgis ja las nad võtavad onni. Nad olid tegelikult üpris veidrad kujud, sest kui nad nägid mu matkavarustust ning said teada, et need on kõik minu, olid nad hämmingus, sest neil oli vaid seljakott. Üks neist mainis isegi, et nad on ka matkalised, kuid ju meie mõiste "matkamine" on ikka väga erinev. Kas tulla rattaga Tartust Lahoni või tulla rongiga Kiidjärvele ning sealt Lahoni on kaks eri asja. Aga inimestel on õigus oma arvamusele... Need kaks ratturit saatsid mind kuni Tartuni, kuna nägin neid ka Põlvas ning rongis teel Tartusse.
Jäin üsna ruttu magama, sest olin üsna väsinud. Tõusin kuskil poole 9 ajal, pakkisin telgi kokku, sõin ja hakkasingi edasi minema. Tunni, pooleteist pärast jõudsin Põlvasse. Käisin poes (tegelikult polnud sealt midagi vaja, ma isegi ei teadnud, miks just sinna) ning kuna kell oli parasjagu vähe, et rongijaama minna, otsustasin sõita Põlva peatusest 2 peatust lõuna poole. See tegi nati üle 20 kilomeetri, mis mulle igati sobis. Poole tee peal mõtlesin, et võiks jääda veel üheks ööks, kuid kuna jalg andis tunda, otsustasin mitte ennast piinata ning esimese mõtte lõpule viia.
Jõudsin tund aega enne rongi tulekut kohale. Sõin, puhkasin ja meentasin oldud retke - "oi, ma tahan veel".
Mul on kogemust nii grupiga jalgrattamatkast, kahekesi kui üksinda ning minu arust on parimad siiski üksi või kahekesi. Suure grupiga pead alati kõik ära ootama ning kiiremad ei jõua tavaliselt seda teha ning panevad ees minema, jättes taha nõrgemad, kes tunnevad ennast väga ebamugavalt. Kahekesi on umbes sama teema, ainult inimeste arv on teine. Mõlemate plussiks on see, et varustust saab jagada, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Üksinda reisimise puhul ei pea kellegagi arvestama, saad teha oma tempo ning teha puhkepause just siis, kui ise tahad (sel sõidul tegin neid kohutavalt palju...), kuid varustust peab kõike ise kandma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar