Peaaegu Madisemägi ehk Kirna matkarada

Reedel üles tulles oli võrratult ilus ilm. Päike paistis ning tundus ka suhteliselt soe olevat. Sel momendil ma teadsin, et täna võtan suuna Kirnale. Tahan ju kunagi ka kauaoodatud Madisemäele jõuda. Nimetan ise seda retke väikseks luureks. Paar asjatoimetust enne minekut, kaamerakott ning kummikud pagasnikusse ning tuld.

Kohale jõudes mõtlesin, kas panna kummikud või minna matkasaabastega. Üldmulje nähtust oli, et vast saab viimastega hakkama, kuid nii 5-10 minuti pärast jätsin fotovarustuse sinnapaika ning tulin jalanõusid vahetama. See oli ikka liiga märg. Retk võis jätkuda. Siin-seal laulsid linnud, tunne oli väga hea. Nii hea vabaduse tunne, kevadine õhk ja kõik muu. Vahetevahel läksid jõe pealt pardid lendu. Torni juurde jõudes nägin järgmise lagendiku peal sookurgi. Noh, tegelikult alguses kuulsin neid ja siis alles nägin, aga see selleks. Ühesõnaga esimesed sookured on see aasta kaadrisse püütud. Tornist sain ka Läti rahvuslinnu linavästrikugi kinni püütud. Aga mis ikka, teekonda tuli jätkata. Vahetevahel pidin otsima üsna usinalt kuivemat kohta, sest isegi kummikuga ei saanud mõnest kohast üle. Järelikult tegin lõpuks ikka õige valiku. Üks kord jäin isegi mutta nii kinni, et olingi kinni. Ei saanud ei edasi, ei tagasi. Ja just see mulle meeldibki. Terve Kirna matkaraja läbides ning üks kord ka Madisemäele minnes mõtlen, kas minna lühemat teed, mis pole nii põnev (suhteliselt kuiv, ei pea otsima kuivemat kohta) või minna pikemat teed, kus on aktraktiivsust (tundub, et tee lookleb rohkem, on rohkem kurve ja käänakuid) ning selles osas on ka torn.

Rippsild on raja keskkohaks ning sealt edasi saabki Madisemäele. Otsustasin natuke sinnapoolegi liikuda, sest enam täpselt ei mäletanud, kust minema peab. See tee kulgeb nimelt läbi metsa ning rada suhteliselt pole. Umbes 10 minutit edasi ning siis tagasi, kuna teadsin, et õhtul vaja veel muid toimetusi teha. Rippsillast üle minnes panin kaamera kotti ära, sest päike läks pilve taha ning hakkas vaikselt tibutama. Ka tuju langes ning tee oli ka üksluine. Vahetevahel nägin siiski neidsamu kurgi ning nende hääled tegid tuju rõõmsamaks. Mõne aja pärast olingi alguskohas tagasi ning suund Tartu poole tagasi võis alata.
Lisaks sookurgedele, sinikael-partidele ja linavästrikutele jäi silma ka sõtkad ja sabatihane. Sabatihasega oli kummaline lugu. Nimelt olin ju kaamera juba ära pakkinud, aga teda nähes tegin välkkiiresti, kuid silma okulaari juurde pannes tihast enam polnud. Nagu alati. Seega jääb see pilt ainult mu mäupildiks, kuid seegi on hea, sest ausalt öeldes polegi sabatihast enam ammu märganud ning halli päeva tegi ta rõõmsamaks küll.