Teel Vitipalu järve äärde nägin oma esimest liblikat. Kuna see oli kollane lapsuliblikas, tulevat seega kollane ning soe suvi. Mina neid müüte eriti ei usu, aga siiski on meeldiv teada, et esimene polnud näiteks must, mis tähendavat halba õnne ja leina.
Varsti jõudsimegi järve äärde. Kõik see vaade oli samasugune kui viimati, tundsin kui see olevat olnud eile. Panin siis oma tehnika üles, tegin võimalikult palju erinevate režiimidega pilte (koolitööks jaoks). Lisana panin tööle ka GPS-i, mida ma just tihti ei kasuta ning ega paljudel kaameratel seda polegi, kuid kuna koolitööks oli see vajalik, tundsin mõneti rahuldust. On ju pärast isegi hea vaadata, kus kõik käidud on.
Pärast järve suundusime torni, kus oli võrratult kaunis vaade. Ootan juba, kuni tuleks sügis ja puud lehtes on. Muidugi kirjutasin oma "Aasta 2017" blogis, et tahan sinna ka talvel minna. Järelikult peab igal aastaajal seal ikka ära käima. Sealgi sai klõbistatud ning tagasi tulles paar sinilillegi kaadrisse püütud. Needki selle aasta esimesed.
Sellega looduseskäimine lõppeski, kuna grillimisel polnud looduses käimisega suurt pistmist.
OOT... Siiski... Pimedas sõites oli põllul ilus karjake metskitsi. Sealses kohas on nad tegelikult mulle juba tavalised, kuid siiski on neid ikka ja jälle tore kohata.
Vat selline lugu toredast meeldejäävast päevast! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar