Traditsioon Lahemaal

Esimene pikem peatus - Sagadi mõis

Miks traditsioon? Nimelt sellepärast, et kolm korda rattaga ühes kohas kahe ja poole aastaga pole juhus. Esimest korda käisin seal rekreatsioonikorralduse kursusega, teine kord sai käidud eelmisel aastal 3-päevasel rattamatkal täitsa juhuslikult umbes samas kohas ning seekord siis nüüd. Grupiga, kahekesi ja üksi. Ma ei tea, kuidas järgmine kord minema peaks... :)
Seekordne tee viis mind Põhja-Eestisse Lahemaale. Alguses oli plaan sinna üldse augustis minna, aga kunas mind ekstra kutsuti enne 31. juulit, siis ei saanud ju keelduda. Nimelt on minu osad kursakaaslased praktikal Viinistus.
Kaalusin mitmeid variante, kuidas ja millega sinna minna. Algul oli mõte rongiga, sest see hea ja mugav, kuid kuna tehakse remonttöid, oleksin pidanud Jõgevalt väntama Tartu. Seega otsustasin auto kasuks. Kas jätta auto Tapale, Kadrinasse, Rakverre või Viitnale? Otsustasin, et teen väiksema matka, kuna olin just nädal-kaks tagasi matkalt tulnud ning jalavalu oli just üle läinud. Lõppkokkuvõtteks tuli ikka üsna pikk tiir ning valu tuli esimesel päeval juba tagasi. Jätsin seega auto Viitnale ning läksin sealt rattaga edasi. Tee kulges läbi Palmse Sagadisse ning sealt Oandusse, kus jäin ka ööbima. Esimese päeva marsruudiks tuli umbes 20 kilomeetrit.

Öö Oandus

Oandu on heaks eeskujuks teistele, sest sealne paik on kenasti läbimõeldud. Loodusmaja lähedal on telkimisala ning nende vahele ja lähedale on rajatud taimerada, kus on infot nii taimede, kahepaiksete kui muu looduse kohta. Ühesõnaga väga atraktiivne paik!
Teisel päeval tõusin vara, sest ei tahtnud väga lauspäikese käes sõita. Varsti jõudsingi Viinistusse, kus mind ootasid juba tuttavad näod. Vahva on inimesi ka kuskil mujal näha kui tavapärases kohas, kus neid nagunii näeb. Väike jutuvestlus peetud ning teekond võiski jätkata. Algul mõtlesin küll veel mujalgi ringi käia kui ainult otse tagasi Viitnale, kuid teadsin, et tee on veel pikk ees ning ega jalgki väga valu vähendanud. Seega jäi marsruudile veel Loksa ning Nõmmeveski kaudu tagasi Viitnale. Selle päeva pikkuseks tuli umbkaudselt 78 kilomeetrit.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kui teha mitmepäevane matk, siis peaks jagama kilomeetreid võrdsemalt, kunas minu viimased 20 olid väga rängad. Õnneks sõitsin umbes 8 sellest kiirteel, mis on üsna tasane ning tekib tunne, et seda sõidad kiiremini.
Siiski tundub, et seekordne tee oli mõnusam, kiirem kui eelmine Tartu-Veriora matk.

Käsmu lähedal vaade Käsmu lahele

Viinistu #letsgolahemaa

Tohutul hulgal pudeleid ja kohvitopse

Mõte oli juba ammune, et minna matkama. Vahel lihtsalt tahan minna kaugemale, kui Tartu teise linna otsa. Paar päeva enne matkale minekut võtsin otsuse vastu, et osta korralik rattakott. Mis ma ikka umbes 10€ kotiga ringi käin, kui sinna isegi ei mahu midagi. Mõeldud tehtud - olin juba eelnevalt välja valinud, milline endale soetada, kuid poes tahtsin teada, mida müüja soovitab või pakub - valikusse jäi 2 kotti ning muidugi jäin endale kindlaks ja valisin juba eelmainitud vaadatud koti. Koju jõudes pakkisin pooled asjad juba ära ning mõtlesin, et võin ise ka sinna ennast ära mahutada. Aga see selleks.














Otsustasin minna matkateed mööda edasi Ähijärve poole. Nimelt Tartu külje alt jätkub tee Perakülalt Ähijärvele.
Alustasin sõitu 11 ning esimest matkatee silti nägin 12.30. Alguses küll mõtlesin, et kas ma olen valesti juba sõitunud kui ühtegi silti polnud näinud, kuid mida edasi ma läksin, seda tihedamaks läks siltide nägemine.

Sõitsin Tartust Kavastuni, sealt Võnnuni ning tegin suurema peatuse Ahja lõkkekohal. Kuna teel tuli padukat ning olin üllataval kombel väga väsinud, otsustasin jääda sinnasamma, kuid kui olin kõhu täis söönud ning ilm muutus päikseliseks, vaatasin, kuhu võiks ööbima jääda. Nii saigi veel 15 km sõidetud ning jäädud Laho metsaonni.

Vaatasin koha üle ning ei teadnudki, kas telkida või olla onnis. Sain umbes 10 minutit hinge tõmmata, kui tulid kaks ratturit - otsisid samuti öömaja. Siis saigi selgeks, et mina ööbin telgis ja las nad võtavad onni. Nad olid tegelikult üpris veidrad kujud, sest kui nad nägid mu matkavarustust ning said teada, et need on kõik minu, olid nad hämmingus, sest neil oli vaid seljakott. Üks neist mainis isegi, et nad on ka matkalised, kuid ju meie mõiste "matkamine" on ikka väga erinev. Kas tulla rattaga Tartust Lahoni või tulla rongiga Kiidjärvele ning sealt Lahoni on kaks eri asja. Aga inimestel on õigus oma arvamusele... Need kaks ratturit saatsid mind kuni Tartuni, kuna nägin neid ka Põlvas ning rongis teel Tartusse.
Jäin üsna ruttu magama, sest olin üsna väsinud. Tõusin kuskil poole 9 ajal, pakkisin telgi kokku, sõin ja hakkasingi edasi minema. Tunni, pooleteist pärast jõudsin Põlvasse. Käisin poes (tegelikult polnud sealt midagi vaja, ma isegi ei teadnud, miks just sinna) ning kuna kell oli parasjagu vähe, et rongijaama minna, otsustasin sõita Põlva peatusest 2 peatust lõuna poole. See tegi nati üle 20 kilomeetri, mis mulle igati sobis. Poole tee peal mõtlesin, et võiks jääda veel üheks ööks, kuid kuna jalg andis tunda, otsustasin mitte ennast piinata ning esimese mõtte lõpule viia.

Jõudsin tund aega enne rongi tulekut kohale. Sõin, puhkasin ja meentasin oldud retke - "oi, ma tahan veel".

Mul on kogemust nii grupiga jalgrattamatkast, kahekesi kui üksinda ning minu arust on parimad siiski üksi või kahekesi. Suure grupiga pead alati kõik ära ootama ning kiiremad ei jõua tavaliselt seda teha ning panevad ees minema, jättes taha nõrgemad, kes tunnevad ennast väga ebamugavalt. Kahekesi on umbes sama teema, ainult inimeste arv on teine. Mõlemate plussiks on see, et varustust saab jagada, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Üksinda reisimise puhul ei pea kellegagi arvestama, saad teha oma tempo ning teha puhkepause just siis, kui ise tahad (sel sõidul tegin neid kohutavalt palju...), kuid varustust peab kõike ise kandma.