Peaaegu Madisemägi ehk Kirna matkarada

Reedel üles tulles oli võrratult ilus ilm. Päike paistis ning tundus ka suhteliselt soe olevat. Sel momendil ma teadsin, et täna võtan suuna Kirnale. Tahan ju kunagi ka kauaoodatud Madisemäele jõuda. Nimetan ise seda retke väikseks luureks. Paar asjatoimetust enne minekut, kaamerakott ning kummikud pagasnikusse ning tuld.

Kohale jõudes mõtlesin, kas panna kummikud või minna matkasaabastega. Üldmulje nähtust oli, et vast saab viimastega hakkama, kuid nii 5-10 minuti pärast jätsin fotovarustuse sinnapaika ning tulin jalanõusid vahetama. See oli ikka liiga märg. Retk võis jätkuda. Siin-seal laulsid linnud, tunne oli väga hea. Nii hea vabaduse tunne, kevadine õhk ja kõik muu. Vahetevahel läksid jõe pealt pardid lendu. Torni juurde jõudes nägin järgmise lagendiku peal sookurgi. Noh, tegelikult alguses kuulsin neid ja siis alles nägin, aga see selleks. Ühesõnaga esimesed sookured on see aasta kaadrisse püütud. Tornist sain ka Läti rahvuslinnu linavästrikugi kinni püütud. Aga mis ikka, teekonda tuli jätkata. Vahetevahel pidin otsima üsna usinalt kuivemat kohta, sest isegi kummikuga ei saanud mõnest kohast üle. Järelikult tegin lõpuks ikka õige valiku. Üks kord jäin isegi mutta nii kinni, et olingi kinni. Ei saanud ei edasi, ei tagasi. Ja just see mulle meeldibki. Terve Kirna matkaraja läbides ning üks kord ka Madisemäele minnes mõtlen, kas minna lühemat teed, mis pole nii põnev (suhteliselt kuiv, ei pea otsima kuivemat kohta) või minna pikemat teed, kus on aktraktiivsust (tundub, et tee lookleb rohkem, on rohkem kurve ja käänakuid) ning selles osas on ka torn.

Rippsild on raja keskkohaks ning sealt edasi saabki Madisemäele. Otsustasin natuke sinnapoolegi liikuda, sest enam täpselt ei mäletanud, kust minema peab. See tee kulgeb nimelt läbi metsa ning rada suhteliselt pole. Umbes 10 minutit edasi ning siis tagasi, kuna teadsin, et õhtul vaja veel muid toimetusi teha. Rippsillast üle minnes panin kaamera kotti ära, sest päike läks pilve taha ning hakkas vaikselt tibutama. Ka tuju langes ning tee oli ka üksluine. Vahetevahel nägin siiski neidsamu kurgi ning nende hääled tegid tuju rõõmsamaks. Mõne aja pärast olingi alguskohas tagasi ning suund Tartu poole tagasi võis alata.
Lisaks sookurgedele, sinikael-partidele ja linavästrikutele jäi silma ka sõtkad ja sabatihane. Sabatihasega oli kummaline lugu. Nimelt olin ju kaamera juba ära pakkinud, aga teda nähes tegin välkkiiresti, kuid silma okulaari juurde pannes tihast enam polnud. Nagu alati. Seega jääb see pilt ainult mu mäupildiks, kuid seegi on hea, sest ausalt öeldes polegi sabatihast enam ammu märganud ning halli päeva tegi ta rõõmsamaks küll. 

Vitipalu matkarada, vaatetorn ning järv

Tol pühapäeval, 2.04 oli väga ilus ilm. Päike säras ning sooja oli kuskil 16-17 kraadi. Tõusin umbes 12 ajal, õppisin ja tegin muid toimetamisi, kui tuli mõte välja minna. Sõbral oli vaja fotograafia aine jaoks pilte teha ning kelle poole sellise küsimusega ikka pöördutakse.Ühesõnaga loodusesse, kuhu mujale. Mõtlesin ka grillimise peale ning kuna teine sõber elab Elva lähedal, oligi juba plaanid paigas. Kõigepealt loodusesse pildistama ning pärast grillima. Mõeldud-tehtud. Pakkisin oma fotovarustuse kokku, otsisin oma looduseskäimise riided välja (polnud ammu enam kuskil matkamas käinud), autol paak naeratama ja sõidusuund võiski Vitipalu suunas võtta. 

Teel Vitipalu järve äärde nägin oma esimest liblikat. Kuna see oli kollane lapsuliblikas, tulevat seega kollane ning soe suvi. Mina neid müüte eriti ei usu, aga siiski on meeldiv teada, et esimene polnud näiteks must, mis tähendavat halba õnne ja leina. 

Varsti jõudsimegi järve äärde. Kõik see vaade oli samasugune kui viimati, tundsin kui see olevat olnud eile. Panin siis oma tehnika üles, tegin võimalikult palju erinevate režiimidega pilte (koolitööks jaoks). Lisana panin tööle ka GPS-i, mida ma just tihti ei kasuta ning ega paljudel kaameratel seda polegi, kuid kuna koolitööks oli see vajalik, tundsin mõneti rahuldust. On ju pärast isegi hea vaadata, kus kõik käidud on. 

Pärast järve suundusime torni, kus oli võrratult kaunis vaade. Ootan juba, kuni tuleks sügis ja puud lehtes on. Muidugi kirjutasin oma "Aasta 2017" blogis, et tahan sinna ka talvel minna. Järelikult peab igal aastaajal seal ikka ära käima. Sealgi sai klõbistatud ning tagasi tulles paar sinilillegi kaadrisse püütud. Needki selle aasta esimesed. 

Sellega looduseskäimine lõppeski, kuna grillimisel polnud looduses käimisega suurt pistmist. 

OOT... Siiski... Pimedas sõites oli põllul ilus karjake metskitsi. Sealses kohas on nad tegelikult mulle juba tavalised, kuid siiski on neid ikka ja jälle tore kohata.

Vat selline lugu toredast meeldejäävast päevast! :)