Roided

See foto on tehtud 18.septembril 2010. aastal. Käisin perega metsas ja nagu ikka ei korjanud mina jälle suurt midagi, vaid otsisin midagi huvitavamat. Mäletan, et oli tõsiselt hea seenekorjamise ilm - sadas seenevihma ja oli üldse üsna hämar.
"Roided" on tehtud veel vana kaamera 400D-ga, objektiiviks macro 100mm-ne fix. Olen selle objetiiviga igati rahul ning soovitan seda teistelegi, kes hakkavad või tahavad fotograafiaga ja eriti just makroga tegelema hakata.
Igatahes käisin metsas ringi, otsisin huvitavaid seeni, mida kaadrisse tabada. Olin juba ühe ilusa saanud, kuid tahtsin ikka veel ja veel. Lõpuks leidsin alloleva seene, kes oli oma kübara tagurpidi keeranud, niiet tema eoslehed ilusti välja paistsid. Panin kaamera statiivile ja seene kaadrisse ning hakkasin erinevate nurkade alt seent "tulistama". Lõpuks leidsin enda arvates õige nurga ja õiged näitajad ja lõpuks sain selle, mida tahtnud olin. Kuna oli üsna pime ja tahtsin, et pildil üsna palju teravaks jääks pidin kasutama õigeid näitajaid. Säriajaks tuli 5 sekundit ja avaks 18, ISO 100.

Kuidas sai "roided" omale nime? Käimas oli fotokonkurss "Märka mind!", kuhu tahtsin sedagi pilti saata. Kuid nagu ikka, on vaja pildile pealkirja. Minu jaoks on pildi pealkiri sama oluline kui pilt isegi, vahel tundub, et pealkiri on isegi olulisem, sest nad tekitavad omavahel seose ning panevad vaatajaid teise pilguga mõtlema/vaatama.
"Roided" tuli üsna kiiresti, kuna eoslehed tõesti meenutavad roideid. Vähemalt minule. Leidub ikka inimesi, kes tulevad ja küsivad, mis sellel pildil on ning kui teada saavad, siis on suurel enamusel reaktsiooniks "AAAAA".
See foto on saanud kolm auhinda: 2010. aasta "Märka mind" konkursil žürii eripreemia - Elva puhkepiirkonna pilt ja internetihääletuse I koha ning 2011. aasta Looduse Aasta Fotol äramärgitud tööna noorte looduspiltide sarjas.

Laupäev Alam-Pedjal - Rehesaare ja Selli-Sillaotsa matkarada

Mõte oli minna kõikide loodusturistidega matkama - olla niisama ägedad ja veeta tore päev üksteise seltsis. Kolme kursuse peale tuli meid kokku neli - mina, kursavend ja kaks rebast. Aga polnud üldse hullu, kuna seltskond oli meeldiv. 

Sihtpunktiks valiti Rehesaare. Kunagi olin seal Umbusi lastega käinud, seega oli tee ja Rehesaare tuttav koht, kuid nagu ikka, kipub minevik hägunema ning jällenägemine teeb asja paremaks. Sellipoolsest otsast kõnnib sinna umbes 45 minutit. Ma isegi ei tea, kuidas ja miks see mulle esimesest korrast meelde on jäänud. Algus kulgeb mööda matkarada, kuid varsti tuleb teelt kõrvale astuda ning ise kuivem koht otsida, sest tee kulgeb üle raba. Seekord jäin paar korda kummikuga kinni ja kord jätsin viimase üldse mülkasse ning tegin paar sammu sokiväel.

Maja oli endine - lauad, toolid, nõud, saun. Täielik unelm. Mõtlesingi juba, et miks mitte minna sinna ja veeta mõni öö. Alati imestab, kui raske maja ehitada võis olla. 

Tutvusime ümbruskonnaga, sõime, puhkasime ning oligi aeg tagasi matkama hakata. Järsku "rebane" jäi seisma ning viipas metsise peale. Ja seal ta siis seisiski otse meie teel. Kõik hakkasid pildistama, iga läheneva sammuga ikka järgmine ja järgmine pilt tuli. Olin kuulnud, et seal pidi elama üks hullunud metsis, kes on inimestele kallale läinud. Otsustasime igaks juhuks ringiga tast mööduda, sest ta tundus tõesti suur ning julge. 

Jätkasime teed, vaadates mõnikord selja taha, et metsis ootamatult liiga lähedale poleks ilmunud. Kõik sujus hästi ning otsustasime teha ka matkaraja läbi, kuna kell oli veel parajalt vähe ning jõudu jätkus. Siin-seal kohtasime marjulisi. Üldse oli väga palju inimesi. Mina isiklikult polegi seal nii palju neid näinud, kui siis üks, kaks, kolm autot. Nüüd oli üle kümne. 

Teekond kulges kiiresti ning märkamatult olimegi tagasi raja alguse juures tagasi.